Margus Konnula räägib Ohmygossip’ ile möödunud suvest ja praegustest tegemistest-toimetamistest… Lähemalt saate lugeda uuest saatest “Metsapeatus” ning Contra äsja ilmunud ja kohe-kohe ilmuvatest raamatutest. Mõnusat lugemist!

Margus Konnula, kuidas teie suvi möödus, mida põnevat tegite?
Suvel oli muidugi jalgpalli EM ja heinategu. Hein sai läbi ime ära tehtud, kaks päeva ei õnnestunud tehnikat saada, ja ometigi andis taevas veel ühe kuiva päeva ja lisaks abitööjõudu, tänu kellele sai töö ühe päevaga tehtud. See oli ka enam-vähem viimane võimalus sel suvel korralikult heina teha. Väga vihmane suvi oli.

Kolm päeva juhtisin Mulgimaal Lillis Nava talu festivali, mida juba hulga aastaid korraldab Nava peremees Jaak Kõdar. Sain korduvalt vaadata etendust Lembit Eelmäe elukäigust ja ka viimasel korral ei läinud igavaks.

Veel üks suur teatrielamus oli käsikäes läbimärjaks olemisega. Setu etendus „Peko“ Värskas. Aga see ladistav vihm sobis suurepäraselt etenduse tragikoomilise ja igati võimsa meeleoluga.

Suve huvitavam sportlik saavutus oli umbes 2 minutit mänguaega jalgpalli rahvaliigas, Antsla meeskonna koosseisus. Käisin ikka Antslas trennis vahepeal, aga ainult üks mäng sobis minu graafikuga. Ja ka siis oli Antslal väga pikk pink, nii et minuni jõudis järg alles vahetult lõpuvile eel. Aga debüüt sai tehtud.

Kuidas ja millal sündis saate “Metsapeatuse” idee, mis ETV ekraanil igal laupäeva hommikul on näha olnud?
„Osooni“ tegijatel tekkis koostöös Erametsakeskusega mitmeid metsateemalisi mõtteid. Ja koos asja arutades tekkis teemasid nii palju, et tundus mõttekas teha eraldi metsateemaline saatesari. ERR leidis sellele ka eetriaja.

Algusest peale oli selge, et see ei tohiks olla väga tõsine ja ametlik. Kaasati ERR-i tipptegijad Anu Välba, Urmas Vaino, raadiost Krista Taim ja Osooni poisid Kristjan Jung ja Sander Loite. Ja siis mind teemasidsiduvaks saatejuhiks, kes ka saate lõpetuseks väikese luuletuse loeks. Päris kõvad mõttetalgud olid saate pealkirja osas ja mulle küll tundub, et jõudsime parima variandini, sõna „Metsapeatus“ kätkeb endas nii palju. Tekitades ka seda „hä-hää“ elevust, et see tähendab ju metsa pissile minekut.

Mida põnevat on nende saadete salvestamise käigus juhtunud ja kas on ka apsakaid ette tulnud?
Oh, nalja sai ikka. Eriti minu kasside ja koerte kaadrisse saamisega. Aga nad täitsid oma osa suurepäraselt. Neid tasub saadetes lausa eraldi jälgida.

Vana kivimüür minu kodus osutus võtte käigus turnimiskõlbmatuks, lausa ohtlikuks, kivid hakkasid veerema. Pärast müürivõtteid lükkasin kokku kõik võimalikud varisemiskohad.

Metsavõtetel (mu oma kodu väike metsatukk) olid puu küljes sildid ja ma pidin pead täpselt õigel kõrgusel hoidma. Mõne lõigu peal nõudis see suurt pingutust, et ka loomulikult näivat kehahoidu säilitada. Ühe kuivanud ja kooldus puu võtsime võtte käigus ka vana roostetanud kahemehesaega maha.

Millised luulekogud/raamatud on teil lähiajal ilmunud ja ilmumas?
Sel nädalal peaks valmis saama lõbus lasteluulekogu „Isa sokk on matkasell“, millel neli autorit – Jaan Pehk, Aapo Ilves, Alar Pikkkorainen ja mina. Just äsja jõudis poodidesse minu kõige mahukam luuleraamat senistest – 216-leheküljeline „Urvaplaaster“. Kui keegi küsib, et kas ma tõsiseid luuletusi ka kirjutan, siis „Urvaplaastrist“ tasub neid otsida küll. Mõistagi läheb nalja ja tõsise piir iga inimese jaoks erinevate kohtade pealt.

Kes hakkab endale kalendrit soetama, siis 12 Contra luuletusega seinakalender on ka võimalik 2013. aastaks soetada. Ilusate piltide ja 12 täitsa uue luuletusega. Ja läbilõige minu isiklikust kogemusest telespordi jälgimisel, eriti 12 viimase aasta kohta, „Tugitoolitšempioni eined“, jõudis rahva ette juba olümpia ajal. Nii et väga viljakas aasta on olnud.

Millised plaanid on jõuludeks ja aastavahetuseks?
Eelmisel aastal käisin esimesel jõulupühal Haanjamaa (ja kogu Eesti) 20 kõrgemat tippu vallutamas, ehk tuleval aastal jälle, sest ettevõtmine on maru tore. Kes tahab pärast jõuluõhtut verivorste allapoole raputada, soovitan väga. Võib olla üsna ekstreemne, ma sain eelmisel aastal kergemat varianti proovida, st vähese lumega.

Sel aastal olen tõenäoliselt terve jõulu koos perega, kui nad soovivad kuhugi minna, siis läheme. Midagi sarnast ka vana-aasta õhtuga. Ma ei vaeva eriti pead ja mind isiklikult ei huvitagi see nii väga. Minu üks unistusi on uus aasta sügavas unes viibides vastu võtta. Isegi suure joomingu puhul ei ole mul see õnnestunud, sest õigesti silma hämaraks lööb alles keskööšampus.

Kus ja millal võib teid luuletamas või mõnda üritust juhtimas näha?
Juba 30. novembri on Tallinnas Apollos „Isa soki“ esitlus, 6. dets esitlen oma värskeid raamatuid Võrus. 12. dets paiku, kui tulemas vist selle sajandi viimane maailmalõpp, külastan Ave Alavainut Hiiumaal, seal on tulemas ka suurem luulelugemine, kümnete poeetide osavõtul.
Jaanuaris jõuan ka Pärnu. Maarja-Magdaleena Gildis etteaste 12. jaanuaril suure luuleõhtu raames.

Soovitan muidugi ka võrukeelse seebika „Tagamõtsa“ nelja uut seeriat, mis lähevad ETV eetrisse jõulude paiku. Olen seal küllalt tähtis kõrvaltegelane – küla postimiis. Mul on teha vast kõige ohtlikumad trikid. Varasemast ehk eelmisest aastast on olemas vaid üks osa, nö prooviosa, aga need 4 on esimese loogiline jätk. Elu läheb edasi ja on erakordselt põnev.