Aasta tagasi oma armastatud abikaasa ja koostööpartneri kaotanud Edda Paukson seisis pärast matuseid silmitsi elu argipäevaga. Mehe poolt hästi hoitud naine ei osanud isegi autol bensupaaki täita, sest aastakümneid oli rool Eduardi kindlates kätes ja naine istus juhi kõrval, olgugi et juhiluba oli taskus temalgi.
“Parim viis leina vaigistada on füüsiline töö – ärge jääge koju kurvastama, leidke endale tegevust!” soovitab Edda. Ise on ta enda sõnul enesehaletsusest üle saanud: kevadest peale aias rahmeldanud, kodu remontinud ja kakskümmend ruumi lõhutud talvepuid keldrisse vedanud. Astroloog ei varja, et eriti esimestel kuudel oli Eduardita väga valus ja talumatult raske.
“Igal inimesel on aeg, mil ta peab lahkuma, see on elu seadus,” ütleb Edda, kelle arvates me ju tegelikult haletseme iseennast – meil on nii raske, me peame nüüd üksinda hakkama saama, kui saatuse tahtel eluteed üksinda jätkama peame. See on väga egoistlik mõtlemine, haletsemisest tuleb üle saada!”
Kuu aega pärast mehe kaotust antud intervjuus tunnistas Edda, et ta on nutnud vaid paar korda, sest Eduard oli viimastel elupäevadel väga haige ja oleks olnud julm tahta inimese maiste piinade jätku. Edda ütleb, et tema elab valu ja leina teisiti üle.
Kas astroloogid kasutavad mõnikord ka sensitiivide abi? “Mina pole julgenud sensitiivide juures käia, sest ma ei tea, kes neist on see õige. Paari käest olen abi küsinud, kui Eduard seda vajas. Need sensitiivid aitasid meie peret tõepoolest. Pool aastat, raskelt haigele on see väga pikk aeg!”
Refereeritud artikli täisteksti loe Õhtulehest