Pärast seda kui Kaika Laine lõpetas tervise tõttu ning Vigala Sass ja Vormsi Enn muudel põhjustel ravimise ning Gunnar Aarma oli siirdunud teispoolsusse, võib Lille Lindmäed pidada konkurentsitult Eesti vägevaimaks väeinimeseks.

“Nad kutsusid mind sinna “Selgeltnägijate tuleproovi” saatesse, aga ma keeldusin,” räägib heledapäine, ümar, pigem toredat tädi kui vägevat teadjanaist meenutav Lille Lindmäe. “Saatesse on mind kutsunud Vahur Kersnagi. Maire Aunaste isegi solvus, kui ma kaks korda järjest tema saatest keeldusin. BBC kutsus mind juba 1998. aastal Londonisse mingisse saatesse, aga ma keeldusin sellestki. Tahan rahulikult tänaval käia ja oma elu elada, telekuulsus röövib privaatsuse. Pealegi pole mu hingel nii laiaulatuslikku väljavoolamise soovi.”

Kui Lille veel Tartu linna polikliinikus biovälja korrigeerijana inimesi vastu võttis, oli ühel esmaspäeva hommikul, pärast tema pühapäevahommikust raadioesinemist, vastuvõtujärjekorda tulnud sada inimest. “Sada,” ohkab Lille. “Ei ole võimalik ühe päevaga ükshaaval ravida sadat inimest, tõesti ei ole, kui ma ka tahaks. Lisaks segas selline rahvamass polikliiniku normaalset tööd.”

Kapitalismi kuldreegel ütleb, et kui millegi nõudmine ületab pakkumise, tuleb tõsta hinda. Lille otsustas proovida oma tiibade lennukõrgust ja ulatust. Vabamajanduse algusaastatel kutsuti Lille praksisesse hoopis Turu Loodusravilasse ja seepärast on 16 aasta jooksul tema kohta kirjutatud artikleid Soome keeles kordi rohkem kui Eesti keeles. Ka mõlemad oma raamatud – “Iidse teadmisega õnnistatud” ja “Tähed on bioväljas ja taevas” – on ta välja andnud paralleelselt eesti- ja soomekeelsena ning rahvusvahelise populaarsuse kasvades esimese ka inglise keeles.

Esimene artikkel kirjutati Lillest, kui ta käis neljandas klassis. Elva rajoonileht avaldas loo Hellenurme kooli tüdrukust, kellel on läbi loetud kõik Hellenurme raamatukogu raamatud. Kuuendas klassis kutsus klassijuhataja Lille ema kõrvale ja ütles talle: “Lille erineb teistest, tal on teistsugune mõtlemine. Kui matemaatikaülesannet on üldse võimalik lahendada kahte moodi, siis Lille leiab esmalt teise lahenduse, seejärel esimese, kogu ülejäänud klass leiab vaid esimese.” Kõrgkoolidest astus lahtise peaga ja reaalainetes heade eeldustega tüdruk kõigepealt oolütehnilisse instituuti, lõpetades kahe aastaga kolm kursust. Järgnes Kaunase Polütehniline Instituut. ENSV Kergetööstuse Ministeeriumi kunstinõukogu määras tekstiilikunstnikule tehtud tööde eest kõrgeima kategooria. Sest jah – ütlemata jäi, et lahtised olid ka Lille käed ning õmblemine ja kunst olid ta elust lahutamatud.

“Kui oli täitunud 20 aastat kunstitöökoja juhatajana, ei osanud küll arvatagi, et saatus hakkab nüüd minu elus üht ust sulgema ja teist väga erilisse maailma avama,” meenutab Lille.

1989. aastal kadus naise kätelt nahk, tema vett tilkuvaid nahatuid käsi raviti Tallinnas Hiiu haiglas ja Tartu nahahaiguste haiglas. Ravimite tagajärg oli vastupidine – keha läks paiste, tekkis lööve, kehakaal kasvas haiglas olles kahe kuuga 15 kilo ja lõpuks tekkis lööbele roheline hallitus. Kasvueas poegade ema aga ei tahtnud veel kuidagi surra, kuigi haigla ta ravimatuna koju saatis. Viimases hädas jõudis naine Gunnar Aarma juurde, kes andis õpetused õigeks raviks ja ütles hädasolija suureks üllatuseks: “Kas te teate, milline väga puhas ja tugev bioväli teil on? Teil endal tuleb hakata aitama teisi inimesi ja neid ravima.” Aarma õpetas Lillele ka esimesed ravivõtted. Tänaseks on ta suutnud aidata sadu allergikuid nii Eestis kui ka Soomes, oma käed ravis samuti terveks.

1989. aastal teatati Eesti Raadiost Moskva asutuse postkasti number. Selles asutuses pidi olema võimalik mõõta biovälja ulatust. Eestist keegi teine sellele teatele ei reageerinud, Lille kirjale aga tuli Moskvast vastuseks kutse tulla 1990. aasta alguses NSV Liidu tervishoiuministeeriumi ekstrasensoorika kooli. Mäletate, nõukogude aeg vältis, suisa eitas ja naeruvääristas parateemasid. Küll aga olid Moskvas olemas terved teadusinstituudid ja koolid, mis selliste teemadega maailma tipptasemel tegelesid, seda riigi range kontrolli all, mis andis neile “teadusliku materialismi kantsis” aktsepteeritava tõsiseltvõetavuse.

Lille võttis töölt palgata puhkuse ning läks kooli katsetele. Kooliuksest sisenedes tahtis temast mööduda üks naine, kes aga seisatus ja ütlese, et tal on peas paha tunne. Lille tegi naise pea kohal Gunnar Aarmalt õpitud raviliigutuse ja arvas, et ehk aitab. Siis küsis naine: “Kust mul valutab?” Lille püüdis intuitiivselt hädalist tunnetada ja pakkus, et tal valutavad õlg ja küünarnukk. Selgus, et tegu oli kooli sisseastumiskomisjoni kõige tähtsama liikmega. “Minge direktori juurde, teid on vastu võetud,” öeldi spordikott käes kooli uksel seisvale Lillele tema suurimaks üllatuseks. Temast sai üks kahekümne viiest, hiljem selgus, et sadade seast välja valitud Nõukogude Liidu ekstrasensist, kes taotlesid tööluba ja rahvaravitseja tiitlit. Lõpueksamite järel tuli üks õppejõud Lille juurde ja ütles: “Teie osutusite selle rühma kõige tugevamaks.”

Kooli ajal tehti Moskva teadusinstituutide huvides eriliste võimetega õpilastega mitmeid salakatseid, mille olemusest isegi õpilaste endiga ei räägitud. Nende katsetuste käigus avastas Lille endas haruldasi ülitunnetuslikke võimeid, millest tal varem aimugi polnud. Veevalaja märgis sündinud Lille tsiteerib üht Soome astroloogi, kes on kirjutanud: “Veevalajaks ei sünnita, vaid tullakse. Veevalajal tuleb esiteks uinuda teadmatuses ja teadvustamatuses ja seejärel ärgata.” Lille puhul oli see nii, et Gunnar Aarma küll äratas tema võimed, kuid tegelik ärkamine toimus Moskva koolis. Moskva kool andis haiglakatsete väga heade tulemuste alusel välja loa töötada nii riiklikes raviasutustes kui ka erapraksises biovälja korrastajana.

Naine, kes on ravinud tuhandeid, ütleb, et tegelikult peab ravi algama ikka patsiendi soovist paraneda, mitte ravija omast. Loomulikult on ravija abi vältimatu õnnetusjuhtumite puhul ning samuti juhul kui hädasolija on laps, kes veel ise abi küsida ei oska. Samas soovitab ta inimestel endil oma mõtteid uurida ja tunnetada iga oma mõtte mõju organismile. “Disharmooniat tekitavaid mõtteid ja eluviisi võiks ju muuta, sest disharmoonia mõju on üks haiguste alustugedest,” teab ta.

“Mulle ei meeldi kaasaja suund iga hinna eest positiivselt mõelda,” ütleb naine ootamatult. “Kui on tekkinud rahutust tekitav probleem, ei tohi seda – st negatiivset signaali – kõrvale tõrjuda. Probleemid tuleks selgeks mõelda, analüüsimise teel tekivad selgus ja rahu. Rahuseisund aga avab biovälja ja teeb inimese võimsaks ka haiguste suhtes.” Loomulikult saab ise probleemidega toime tulla juhul, kui need pole veel võtnud ravimatu haiguse või tõsise õnnetuse mõõtmeid. “Kui teil on väljapääsmatult raske olukord, võiksite korraks peatuda ja meenutada oma elu k&o
tilde;ige edukamat hetke!” õpetab idamaiseid õpetusi uurinud Lille sellistegi situatsioonidega toime tulema. “Meenutage oma hingeseisundit sel hetkel! Eduka hetke hingeseisundis võib laheneda mõnigi olukord!” Nii saavad end ise aidata ka need, kel enda arvates selleks eeldusi ega võimeid pole.

“Ärritusseisund ja stress tekitavad energiakanalite ummistuse, viivad inimese polaarsuse tasakaalust välja nii, et inimese bioväli sulgub ja olukord muutub veel halvemaks. Elundid ei saa neile vajalikku energiat ja energiadefitsiidis elund ei tervene. Paranemine saab toimuda vaid siis, kui energia pääseb jälle normaalselt liikuma.” Siin ongi sageli abiks just rahvaravijad, kes end ise energeetilisse sõlme keeranud ja polaarsuse tasakaalu kaotanud patsientidel esimesest ummikust välja tulla aitavad ning iseseisvaks edasiminekuks soovitusi annavad. “Sageli tekitavad stressis inimesed oma tasakaalutu käitumisega stressi teisteski. Olukordi, mida ei saa muuta, võiks võtta rahulikuma meelega. Oma elu olukordade eest peame igaüks ise vastutama. Kust võtame õiguse levitada ümberringi haigusi tekitavat disharmooniat?!”

“Kõigil meil on olemas enda sees kõnelev vaikus ehk sisehääl, inimesed peaksid seda rohkem tähele panema,” soovitab Lille. Tegelikult on telesaatega popiks saanud mõiste “selgeltnägija” üsna piiratud. “Selgelttundmine on nägemisest klass kõrgem, see toimub meeltega, mis on kehast väljaspool, bioväljas,” teab kõrgharidusega ekstrasenss. Esimese rea meeli on viis: nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine, kompimine. Edasi tulevad kõrgemad meeled, erinevatel selgelttundjatel, -nägijatel ja ravijatel võib olla võimalus kasutada eri tasandite meeli. “Mida kõrgema tasandi energiaga ühenduses oled, seda peenemat väge saad oma tegevuses kasutada,” püüab ta selgitada, mis vahe on kaardimooril, hea tunnetusega masseerijal ja ekstrasensil.

“Väga paljud on hakanud vanu tarkusi oma nime all ümber kirjutama, nagu oleks need nende endi mõtted,” arutleb kaks lihtsas ja arusaadavas keeles vaimuilma asju selgitavat raamatut kirjutanud naine. Ka on hulk inimesi hakanud arvama, et ekstrasensoorika on miski, mis ei vaja andeid, mida ei pea õppima-arendama ja mida hea ärivaistu korral saab sissetulekuks vahetada. Igal hingel on kaasa antud kingina mingisugune temale ainuomane võime. See tuleb igaühel ise avastada ja välja arendada. “Kord tuli minu juurde üks noor mees, kes teatas: mind ei huvita kooliharidus, ma ei suuda keskenduda ei lugemisele ega millelegi muule koolis pakutavale. Tahan hakata masseerima või inimesi ravima, kuidas peaksin alustama?” Kuidas ta saab teisi aidata, kui ta oma eluga hakkama ei saa, pole viitsinud ennast uurida, mis võimed tal endal tegelikult on,” imestab Lille. “Kõigepealt tuleb end tundma õppida, koolitada, oma elu korda seada, siis alles on sul moraalne õigus hakata teisi nende palvel aitama või nende energiaid korrastama, kui see üldse sinu ala on.” Eri kategooria moodustavad inimesed, kes “lähevad nii vaimseks kätte”, et kaotavad kontakti reaalsusega ja avastavad ühtäkki, et vaim kahjuks võileiva peale ei kõlba panna ja kõhtu ei täida. “Ma ei tegeleks vaimse maailmaga, kui mu jalad poleks tugevalt maas,” teatab naine, kes kannab tavalisi korralikke riideid ja rõõmustab heade raamatute lugemise ning oma kauni maakodu aias töötamise üle. Pole üldsegi tähtis, millist tööd tehakse, tähtis on meeleseisund, millega mingit tööd tehakse. “Aju-uuringud on näidanud, et minu ajupoolkerad töötavad sünkroonselt, eriti võimas on ajus päevateadvuse ajal delta- ehk süvaune tasand, mis tekitabki teistest inimestest erineva tunnetuse ja mõtlemise, kuid sellegipoolest olen alati kõigiga hästi läbi saanud,” ütleb ta rõõmsalt, kui küsitakse, kuhu ta end Eesti vaimuinimeste maastikul ise paigutaks. Tegelikult usub ta, et tema roll on tõsta oma puhta tugeva biovälja vahendusel abivajajate energiataset ja olla mitmete oluliste tõdede inimesteni tooja – see on ka põhjus, miks oma võimete varal toime tulev naine on võtnud kolmes keeles raamatuid kirjutada.

“Oleme suure aja lävel, kõikjal maailmas antakse juba tükk aega sõnumeid läbi kõrgema tunnetusega inimeste,” tekib naise häälde tõsisem toon. “Paljudel praeguse aja poliitikutel domineerib kahjuks vaid kolm alumist tšakrat, seega kasutusel on madalamad vibratsioonid, neid poliitikuid juhivad võimu- ja omandiiha. See on vale motiiv rahvajuhina tegutsemiseks. Ainuõige motiiv on isetu rahvateenimine.

Harmooniline hing suudab tasakaalustatult kasutada kogu oma tšakrasüsteemi, sest kaasinimeste vajadusi märkav ja neist hooliv hing ei ole ahne, ebaaus, võimujanune. Teiste isetu teenimine avab inimesele suuri võimalusi. Meie ajal siia ilma sündivatel nn tähelastel domineerivad kõrged vibratsioonid, nemad peavad meid uude ajastusse juhtima. Aga kuna nad sünnivad maistesse peredesse, on nende vanematel – meil – kohustus neid “maandada”, neid imelisi lapsi sügava lugupidamise ja armastusega õpetada maise ja materiaalse maailmaga toime tulema, hakkama saama, muidu nad ei saa oma vaimseid võimeid rakendada, vaid neil on oht muutuda siin psüühiliste häiretega ühiskonnaga mittekohanduvateks inimesteks. Need meie seast, kes näevad rohkem, peavad andma ühiskonnale aimu sellest, kuhu suunas peaksime arenema, et meie Maa ja elukeskkond püsima jääksid ja et me iseend ja oma rahvast eneseimetluses, rumaluses, ahnuses ja lühinägelikkuses ei hävitaks.”

 

Allikas: Ajakiri Naised Autor: Inga Raitar, 28.nov 2008