Legend piraajadest kui halastamatutest tapjatest hakkas maailmas levima pärast USA endise presidendi Theodore Roosevelti visiiti Brasiiliasse 1913. aastal. Rooseveltile korraldati etendus, kus piraajad panid väidetavalt ühe minutiga nahka terve lehma. Seega sai Roosevelt jõe kaldal seistes elamuse kindlasti täie raha eest.
Tegemist oli klassikalise stseeniga – vesi läks piraajade liikumisest nö keema ning lühikese aja jooksul polnud lehmast järel muud kui skelett. Kas selline asi on reaalsus või on siin tegemist liialdustega ning tegelikkuses polegi asjad nii hullud?
Rooseveltile avaldas nähtu sügavat mõju ning ta kirjutas sellest 1914. aastal avaldatud raamatus „Through the Brazilian Wilderness“. „Nad on kõige raevukamad kalad maailmas. Ühe hetkega võivad nad ära napsata sõrme või mõne muu kehaosa. Vere lõhn vees ajab nad hulluks,“ kirjutas ta ning legend oligi sündinud. Hiljem on õli tulle valanud ka Hollywood filmidega Piranha (1978) ning Piranha II: The Spawning (1981).
Roosevelt polnud muidugi tavaline turist ning küllap tahtsid tema vastuvõtjad pakkuda talle võimalikult tugevat elamust, tehes selleks spetsiaalseid ettevalmistusi, millel peatume hiljem. Stseen ise – lühikese aja jooksul ära söödud lehm – on aga tõene ning sellise vägitükiga võivad piraajad tõepoolest hakkama saada.
Piraajad ei ole suuruse poolest mingid koletised ega ole võrreldavad näiteks haidega. Mõni piraaja võib kasvada kuni 60 cm pikkuseks, kuid reeglina on nende pikkus umbes 20 cm ning kaal alla kilo. Kokku on erinevaid piraajaliike Amazonase jõgikonnas paarikümne ringis.
Piraajad teevad hirmsaks eelkõige väga teravad hambad ja tugevad lõualuud. Piraaja hambad on kõigest 4 mm pikkused, kuid teravad nagu žiletiterad. Hambad paiknevad nii, et kui lõuad sulgeda, hõõrduvad nad üksteise vastu nagu käärid.
Kuidas suudavad piraajad suure looma niivõrd lühikese aja jooksul ära süüa? Põhjusi on mitu. Esiteks piraajad ei mälu, nad hammustavad tüki ning neelavad selle kohe alla ning täidavad oma kõhu seega väga kiirelt. Teine oluline faktor on, et piraajad ründavad sageli suurte karjadena ning nad on selles väga osavad. Kui üks piraaja võtab ampsu, liigub ta kiirelt edasi, et kaaslane tema järel ka oma osa kätte saaks. Niimoodi keerlevad nad ümber saagi nagu karussell ning jätavadki mulje keema läinud veest.
Mis puutub Roosevelti nähtusse, siis see oli siiski osavalt lavastatud etendus. Piraajad muutuvad niivõrd raevukaks siis, kui nad on pikka aega nälginud. Jõeosa oli piiratud võrkudega ning sinna oli juurde toodud palju piraajasid, kes olid juba kõik söödava nahka pannud ning näljast meeletuks muutunud. Seega pole midagi imestada, et väga suur hulk metsikult näljaseid piraajasid lehmale kiirelt lõpu peale tegid, kuid kindlasti ei ole see Amazonase kallastel igapäevane vaatepilt.
Elava looma ründamine ei käi piraajadele üle jõu, kuid see pole siiski nende tavaline söök. Ei ole kuigi tõenäoline, et Amazonasesse ujuma läinud inimene kiirelt ära süüakse. Küll on aga teada, et piraajad ründavad vahest vee äärde jooma tulnud haigeid ja vanu loomi. Enamasti ei söö nad loomi elusalt, vaid toituvad vette langenud surnud loomadest.
Imetajad pole kindlasti piraajade peamine toit. Nad söövad teisi kalu ning mõnikord isegi teisi piraajasid. Nad pole ka puhtad lihasööjad, sest eriti noorkalad rikastavad oma menüüd ka puuviljade ja taimedega. Piraajade käitumine erineb liigiti. Kaksteist kahekümnest piraajaliigist ei ründa sugugi kõike, mis ette satub, vaid rahulduvad väikeste ampsudega teiste kalade uimedest.
Siiski on piraajade rünnakud inimestele viimasel ajal sagenenud ning paljud on selle käigus kaotanud näiteks sõrme või varba. Ekspertide sõnul on siin ilmselt seos tammide ehitamisega, mis on jõe voolukiirust vähendanud. Piraajadele meeldib toituda aeglase vooluga vees ning sellised kohad sobivad hästi ka inimestele supluseks, mistõttu on need kaks tihemini kokku hakanud saama.
Piraajad elavad looduslikult vaid Lõuna-Ameerikas, kuid oma kurja reputatsiooni tõttu tahavad paljud pidada neid akvaariumikaladena. Piraajad aga söövad enamasti akvaariumi teistest kaladest puhtaks ning neile toidu ostmine on kallis. Seega juhtub sagedasti, et huvi nende pidamise vastu kaob ning vastutustundetud inimesed lasevad piraajad lihtsalt kohalikesse jõgedesse, mis võib sealset ökosüsteemi tõsiselt kahjustada. Sel põhjusel on ka piraajade pidamine ja riiki sisse toomine paljudes riikides keelatud.