“Kui ma mõtlen viimasele kaheksale nädalale, siis pole mind justkui olemas olnud. Juuli keskel seisin ma silmitsi ühe raskeima etapiga oma elus. Mu abielu kukkus kildudeks nagu kristallvaas, mis puudutab maad. Piinlik on tunnistada, et ma jooksin ühel hommikul lihtsalt kodust ära. Ma ei põgenenud oma abikaasa eest, vaid ma põgenesin pigem reaalsusest, meenutab Katrin Lust Buchanan oma elu kahte rasket kuud Õhtulehe blogis.
Täna on vapper naine leidnud taas tee iseendani ning tagasi koju ning aru saanud, et muru tundub alati seal justkui rohelisem, kus meid pole. “Nüüd, mil ma olen tagasi kodus, mõtlen ma irooniliselt, et rohi on alati rohelisem seal kus meid parasjagu pole. Viimased kaheksa nädalat on olnud minu elu segaseimad päevad ja ainus, mida ma lõppkokkuvõttes soovisin oli rahu ja kodusoojus- mitte intriigid ja üllatused, mida jagub meie päevadesse nagunii kuhjaga. Ja kodusoojus tundub nüüd miski, mida ma enam kunagi kaotada ei taha.”
“Õnneks andis mõistus asu enne kui ma olin kaotamas kõike, mille nimel ma viimased kümme aastat olen töötanud. Hetketunne ütleb, et minuga saab kõik korda. Ma olen tagasi reaalsuses! Kolmekümmend on täitsa okei number! Kolmekümne aastane naine on ilus ja seksikas. Minuga on kõik super! Mis minuga vahepeal juhtus jääb ilmselt saladuseks ka minu enese jaoks.”
“Naised hoidke pead püsti! Me oleme ilusad, tugevad ja andekad ja mingid kriisid meid ei murra. Mina olen igal juhul tagasi reaalsuses ja eluga!”