“Ma jäin täna mõtlema, et ma ei tea vist ühtegi õnnelikku inimest. Või siis inimest, kelle õnnelikkuse all pole suurt tükki jääd või lausa igikeltsa. Ei sula, mitte kunagi. Mingisugune külm hoovus on inimestes. Valed valikud, raisatud elud, parajasti raiskamisel olevad elud, sügav rahulolematus,” arutleb Nirti’na tuntud Triin Loide oma blogis.
“Isegi mu vanaema oli nooruses ränga depressiooniga hospitaliseeritud ja praegu, aastaid hiljem, lahterdub ilmselt raisatud elu kategooriasse. Ei jõudnud ta kunagi lavale, filmi, isetegevusest kaugemale ei olegi jõudnud, pealesunnitud kodukana elu, mida ta jälestab, boheemlane, kunstnik nagu ta on või õigemini olla tahtis…”
“Põhjused on inimestel erinevad, mõne sügavalt õnnetu inimese elu ma kõrvalt vaadates justkui kadestan, aga seda üksnes sellepärast, et ma keskendun sellele “Tal on ja mul ei ole” või keerulisemalt lahendatavasse “Tal ei ole ja mul on” faktorile (igasugusest prügist vabanemine ei ole mitte ainult ökoloogiliselt, vaid ka hingeliselt-eluliselt keeruline), tegelikult, kui mõtlema hakata, kas ma vahetaks oma elu kellegagi ümber, ilmselt ei vahetaks, see külm hoovus jääks alles, uhkaks teistest allikatest, aga jääks alles, enda isiklik kõnts ja jää on vähemalt juba tuttav, omasekski saanud juba, ravimitega nullitud, teraapiaga taltsutatud, olen õppinud sellega elama, hambad ristis. Sarnastel põhjustel elavad inimesed ilmselt hoolimatute & jõhkrate elukaaslaste juures: harjumuspärane, kodune ja õdune õudus. Praegune mees peksab lahtise käega näkku, uus kasutaks võibolla rusikat, ei maksa riskida…”