Kas teil ei ole kunagi tulnud pähe mõni küsimus, mida tahaks hirmsasti mõnele kaugel Afganistaanis teenivale poisile esitada? Kuidas poisid seal hakkama saavad? Kas nad on õnnelikud? Mida nad söövad? Mida mõtlevad? Nendele ja paljudele teistele küsimustele vastab Estcoy-14 II rühma 1. jagu. 

1. Kuidas tuli otsus Afganistaani minna? Miks ja kui vanalt?
Otsus minna tuli mõttest, et teha oma elus midagi sellist, milleni suurem enamus oma parimates unistusteski ei jõuaks. See on hea võimalus enese arendamiseks nii professionaalselt kui isiksusena.

2. Kas olete kunagi selles otsuses kahetsenud?
Kindlasti mitte, sest iga otsus on omaette kogemus ja väljakutse.

3. Kas tunnete/olete kunagi tundnud hirmu?
Kartma peab, aga tuleb karta õigeid asju. Kuid vajadusel peab hirmudest üle olema, selleks et ülesanne saaks edukalt sooritatud.

4. Kuidas sõdurid hirmutundega hakkama saavad?
Eks iga inimene tegeleb oma hirmudega erinevalt. Kuid siin aitab meid olukordades, kus võiks hirmu tunda, meile antud parim väljaõpe ja tegevused toimuvad automaatselt. 

5. Kui kauaks jääte Afganistaani?
Estcoy-14 teenistus Afganistanis kestab selle aasta novemberi lõpuni.  Pikemas perspektiivis on enamikul plaan tulla tagasi, kuniks Eesti Vabariigi valitsus ja rahvas seda otsustab.

6. Mis peale selle aja ära olemist sõduritest, kes Afganistaanis aega teeninud, saab?
Enamik sõdureid jätkab teenistust kaitseväes. Mõni suundub ka erasektorisse, kuid sageli naastakse kaitseväe teenistusse. Sõdur olla on elustiil, mitte amet.

7. Mis arvate teie sellest sõdimisest? Kas see ikka aitab midagi?
Võrreldes eelnevate aastatega, on julgeoleku olukord Afganistanis kõvasti paranenud. Siin on avatud koole, inimesed julgevad vabalt oma kodudest välja liikuda, rääkida kaasa kohaliku elu edendamisel ja saata oma lapsi tänavatele mängima. NATO eesmärk ei ole enam viia läbi suuri lahinguoperatsioone, vaid toetada kohalikke julgeolekujõude rahu tagamisel riigis.

8. Kas teile tehakse seal kontrolle? (Näiteks tervise ja motiivseid kontrolle, psühholoogid jms.)
Eelkõige jälgitakse tervist ja hügieeni, sest selles riigis on palju haigusi ja ohte, seda näiteks erinevate madude ja skorpionite näol. Siin haige olla on tunduvalt raskem, kui Eestis, sest haigestumisel peab keegi sinu töö ära tegema, võttes endale topelt koormuse. 

9. On teil Eestis pere, kes teid ootab?
Väga oluline on pere toetus ja see et nad mõistavad, mida me siin teeme, ning miks me siin oleme. Ja siin olles oleme üksteisele suur pere.

10. Kui teil oleks poisslaps, kas laseksite tal kunagi (saadaksite ta kunagi) Afganistaani?
Loodetavasti julgeoleku olukord paraneb ja selle töö tegemiseks siin vajadus puudub, kuid samas, kui kusagil riigis peaks tekkima sarnane olukord, siis selleks ajaks on ta täiskasvanud inimene ja suudab ise õigeid otsuseid teha.

11. Mida ja kuidas näevad välja teie toidukorrad? Mida sööte?
Siin söödav ei ole võrreldav koduste toitudega. Eks igal pool ole toit erinev. Nimeliselt on toidud erinevad, aga väljanägemiselt ja maitselt samad. Siin oleneb palju ka enda leidlikkusest ja kokkamisoskusest.

12. Suudate normaalselt magada?
Üldiselt magame hästi ja uni on hea. Und segavad vahel vaid öised patrullid ja toimkonnad ning väljas valitsev kuumus (45 C). Mingeid muid und takistavaid tegureid siin olevad ja varem olnud kaitseväelased ei tunne, ei siin ega Eestis.

13. Tahaksite te midagi Eesti rahvale ütelda, mõnda arvamust tagasi lükata?
Eesti inimesed toetage rohkem oma sõdureid, ärge spekuleerige. Sõdureid häirib kõige rohkem see, kui anonüümsed isikud võtavad näiteks internetiavarustes sõna teemadel, milles nad pole pädevad. Kuigi oleme siin vabatahtlikult, on meid saatnud siia Eesti riik, seega Eesti rahvas, seega teie!

14. Kui tihti ja millistel tähtpäevadel külastate kodumaad?
Missiooni vältel võimaldatakse ettenähtud ajal kümnepäevane puhkus kodumaal.

15. Olete te õnnelik inimene?
Jah.

16. Mis teeb teile kõige rohkem rõõmu?
Afganistanis olles tööalaselt näha, et meie kohalolu tagab inimeste julgeoleku ning elujärje paranemise. Muidu aga see, kui pühapäeva hommikuti Sarah pannkooke teeb.

17. Teie suurim soov elus?
Et me vastame nendele küsimustele terve jaoga, siis individuaalseid soove ei hakka välja tooma. Praegu soovime, et julgeolekuolukord Afganistanis paraneks sedavõrd, et kohalik armee võiks võtta üle kogu vastutuse. Samuti tahame jõuda koju sama koosseisuga ja tervelt nagu alustasime. Veel soovime rohkem Eesti rahva toetust ja kodust toitu.

GOSSIP.EE TIIM SOOVIB JÕUDU JA JAKSU KÕIKIDELE KAUGEL AEGA TEENIVATELE POISTELE !