Urmas Sõõrumaa lendab marsruudil Tallinn–Kiiev–Tallinn vähemalt kord kahe nädala jooksul. Eesti argipäev röövib tal silmist sädeme juba keskpäevaks. Ukrainas tuure koguv turvaäri võtab küll omajagu aega ja energiat, aga miks ikkagi kunagine vennasvabariik suurärimehe niivõrd käima tõmbab?
Küsimusele, miks ainult Eestis äri ikkagi nii võimatu näib, vastab Sõõrumaa: “Kui ma olen siin Eestis, jätkub mulle head energiat maksimum pooleks päevaks. Enamiku asjadega on nii, et istud oma ümbruskonnaga maas ja mõtled, kuidas kõike klaarida. Kõik on sellise natuke negatiivse alatooniga.”
“Ükskõik, millise ettevõtja siin võtad – kas kaupmehe või kohvikupidaja – tema tavaline mure seisneb selles, et kliente pole. Isegi kui on, tahetakse kõike odavalt saada. Nad ei osta, ei maksa ja pank käib kaela peale. Täna istud ja mõtled, kuidas sellest jamast välja keerutada. See on ju negatiivne. Aga kui lähen Ukrainasse, siis mul pole seal mingit ajalugu. Seal on praegu nagu Eestis 90date alguses. Kui siis jätkus natuke taipu, töökust ja sõbrad ka aitasid, sai hakkama. Nägid, et võid lõpmatuseni minna. Täpselt sama olukord on praegu Ukrainas. Turg on tühi ja paljudes valdkondadest täitsa arenemata. Ainult hakka tegema. Suurt raha pole vaja. Õigemini ei tohigi olla! Suure rahaga hakatakse lollusi tegema.”
Refereeritud artikli täisteksti loe Äripäevast