“Minu ema käitumine ja arusaamad elust olid sellised, et sa pead alati andma, aga mitte iialgi võtma. Mida rohkem annad, seda parem tunne on, ja tema andis tõesti palju. Ta oleks võinud kõik käest anda, peaasi et ümberringi oleks teistel kõik hästi,” räägib Ivo Linna ajakirjale Naised.
“Ta ei teinud seda mitte ainult omade nimel, vaid kõige ja kõigi nimel. Mu ema oli tõesti headuse võrdkuju, selles ma ei kahtle. Ma soovin ja loodan, et olen kas või veidikene tema moodi.”
“Olen alati mõelnud, et olud olid ju rasked, aga ta ei virisenud. Elu oli ju kehv, ta pidi õmblema riided selga kolmele poisile, pesema neid ilma pesumasinata ja kõike seda tehes alati rõõmus olema. Mul ei unune kunagi see hoolitsus, mida ta laste vastu üles näitas.”