“Kodutunne” on saade, mis on tekitanud inimestes nii positiivseid kui negatiivseid emotsioone. On neid, kes on abi saanud ja tänulikud ning neid, kes süüdistavad produtsenti raha oma taskusse panemises ning hädaliste arvelt rikastumises… Varsti jõuab kätte selle hooaja “Kodutunde” viimane saade. Gossip.ee uuris hakkajalt “Kodutunde” produtsent Kristi Nilovilt, kuidas tema möödunu kokku võtaks.

“Kodutunde” produtsent Kristi Nilov, 18. mail on Kanal 2- e eetris “Kodutunde” selle hooaja kümnes ja ühtlasi viimane saade. Kuidas te selle hooajaga rahule jäite ning mida sellest hooajast meenutada sooviksite?
Jäin selle hooajaga väga rahule, nii suurepärase tiimiga kui on Kodutunde saates, on lust töötada. On uskumatult tore kui palju soovivad inimesed kaasa aidata. Saade on leidnud oma koha päikese all ja see läheb paljudele korda.
 
Sel hooajal juhtis “Kodutunnet” Anneli Lahe. Kuidas ta teie arvates saatejuhi rolliga hakkama sai ja kuidas te Annelid iseloomustaksite?
Anneli sai suurepäraselt hakkama, ta on aktiivne ja energiline persoon, kes jõuab ja teeb palju. Arvestades tema koormust ka teiste telesaadete kaadritaguses jääb tal aega veel enese jaoks, ta suudab üliefektiivselt oma aega planeerida. Olen tänulik, et ta meiega liitus.
 
Mingil ajal olid meedias kõlakad et “Kodutunde” uueks saatejuhiks saab Kati Saara Vatmann. Kas meedia võis ise selle kõlaka välja mõelda või oli Katiga juttu selle saate juhtima hakkamisest?
Uut saatejuhti valides, pidasin läbirääkimisi mitmete võimalike kandidaatidega, uurisin erinevaid võimalusi kuid ainult ühest tekkis uudis.
 
Edastasin teile Facebooki kaudu saadud Merje probleemi, kas tema saab ka “Kodutundelt” abi?
Merje probeem on selles, et maja kukub kohe kokku ning isegi Kodutundel pole nii palju võimu, et olematust majast elamisväärne luua.
Meile on laekunud palveid üle 6000, seega valime saatesse peresid, kes ise on asunud muutuste teele, kes on midagi drastilist pidanud üle elama ja kus meie tõesti ka aidata saame. Ennekõike on eelistatud paljulapselised pered.
 
Millal on oodata järgmist “Kodutunde” hooaega ning kas on ka mingeid uuendusi plaanis?
Ootame uut hooaega ikka sügiseks, ettevalmistustööd juba käivad ning alates juunist võib Kodutunde bussi taas näha Eestimaa peal vuramas.
 
Mida te sooviksite sel korral südamelt ära öelda?
Minul on ikka üks ainus asi südamel, mida tahaksin hüüda nii kõva häälega, et see iga kodaniku teadvusse jõuaks — inimesed, olge sallivamad, märgake mis teie ümber toimub. Naeratage rohkem ja maailm naeratab teile vastu, kadestamine ja viha viivad teid hukatusse ja musta masendusse. Leidke ise võimalusi elus toimetulekuks ning ärge süüdistage oma ebaõnnestumistes kedagi teist, vaid teie ise saate määrata oma elukvaliteedi, mitte keegi teine. Unistage ja tehke seda suurelt, sest piisavalt hästi unistades on neil kalduvus täituda. Lõpetuseks, tänapäeval tegeletakse aina tulevikuga, kuid elada tuleb täna, sest meil on ainult tänane hetk.
 
Milline on olnud parim ja meeldejäävaim kompliment “Kodutundele”?
“Inglid küll maapeal ei ela kuid meie kohtume nendega igal neljapäeval kell 20.30 Kanal2-s“ (eelmine hooaeg);
„Kuidas on võimalik, et selline seltskond eksisteerib siin, meie oma kodumaal ja lihtsalt külvab headust“;
Minule: „On tore, et maailma sündis selline tüdruk, selliste unistustega“
 
Kuidas te suhtute solvamisse ja solvatud saamisse. Kas unustate halvad asjad ruttu või kannate neid endaga kaua kaasas?
Maapeal pole vist ainsatki inimest, keda ei oleks solvatud või kes ei oleks ise kedagi solvanud. Üldiselt aga minu solvumine ei kesta kaua. Viha kaasaskandmisega hävitad vaid iseennast. Tsiteeriksin siinkohal Mark Twaini: „Parim viis enda tuju paremaks teha, on tõsta kellegi teise tuju.“
 
Kas on olnud ka selliseid juhuseid kui näiteks üks naaber saadab teile kirja teise naabri murega ja palub teda aitama tulla. Kui kohale lähete, siis selgub et nimetatud abivajaja ei soovi teilt mingit abi ja ei taha teid oma elamisse lasta?
On olnud juhtumeid kus ollakse algul küll ebakindlad, kuid minema ei ole meid küll kunagi saadetud, ikka kahel käel võetakse vastu. On olnud juhtumeid, kus pererahvas on oma naabritele või sugulastele etteheiteid teinud, kuid ikkagi võtavad meid vastu. Sest ju on teada, et kui me lahkume, siis pöördume juba järgmise abivajaja juurde.

Meeldejäävamaid hetki mööduvast hooajast?
See on tõeliselt raske küsimus, kuna meie ühte päeva mahub kohati aasta jagu sündmusi ja juhtumeid. Mina võtan seda kõike kui sündmuste ahelat. Siinkohal esitasin tiimiliikmetele sama küsimuse, kõik nad küsisid – milline neist paljudest? Seega võib öelda, et kõige meeldivamaks on teha ühes saatetiimiga eesti peredele head. Kokkuvõttes võin öelda, et Kodutunde tiim on ligi 500 liikmeline, kui arvestame kõiki toetajaid ja sponsoreid ning lugematul arvul ka eraisikuid. Mitte kunagi ei kuule väljendeid „EI SAA“ „EI OLE“ „POLE VÕIMALIK“. Kõik nad tegutsevad helikiirusel ja teavad, et paljusid asju on vaja juba „eile“. Suured, suured tänud teile kõigile, kes te antud projektile oma õla alla olete pannud! Suured tänud kohalikele omavalitsustele, kes te alati oma nõu ja jõuga meile abiks olete.
 
Lisan siia põhitiimi arvamused:
Helen Laos (sisekujundaja): “Mõtlesin mis ma siin mõtlesin siis enamus hetki on ikka sellised, meie omavahelised, lihtsalt niipalju kurb ja naljakas ei saa kuskil olla kui Kodutunde võtetel. Ühe asjana meenub kui vahetusoperaator keset võtet järsku kadunud oli, paanikas operaatorit otsides leidsime ta lõpuks saunast, kus ta leili võttis. Samuti on eriti meeldejäävad Tännassilma pere 6 poissi, nii hästi kasvatatud ja toredad lapsed.”
 
Kaida Kuriks (assistent): “Suurepärane oli saarlaste imeliselt soe suhtumine meisse, see, kuidas nad hindavad meie tööd! Teisalt, aga siiski leidus ka üks tõrvatilk meepotis — Pihtla vallavanem, see oli üks ülimalt meeldejääv negatiivne kokkupuude üldse minu töös! Niisuguse ükskõikse suhtumisega oma valla elanike abistamise osas…üllatas tõesti ebameeldivalt! Kodutunde tiim on lihtsalt nii lahe, see juba omaette super kogemus.”

Anneli Lahe (saatejuht-toimetaja): “Minu jaoks on tähtis see kuidas perede esialgne umbusaldus kolmanda päeva lõpuks siiraks tänutundeks kasvab.”
 
Indrek Ibrus (helimees): “Ma siis arvan ära niimoodi…. Meenutades kõik neid saates osalenuid perekondi, on kõige positiivseim fakt, et kõigil tärkas julgus seista eluraskustele vastu ja muuta oma senine õnnelik elu veel õnnelikumaks! Kogu selle trööstitu elu taustal sain ka ise aru, et maa
ilmas on kõik väga hästi tegelikult, kaasaarvatud minul endal! Jätkem see meelde.”

Laur Lugima (operaator): “Mind üllatas Sangaste Rukki majas töötav baarman, uskumatu, ta on kolinud Tallinnast L-Eestisse, elab seal oma vaikeelu, oma palga annetab 2/3 osas igakuiselt heategevusse… Kas pole mitte suuremeelne?”