INTERVJUUD

Eesti blogija Kadi Mõttus Gossip.ee’le: Parim juhendaja ja õpetaja on olnud kunstikooli lõpetanud ema

mai 3, 2012

Kadi Mõttus on 20-aastane modellimõõtu andekas Lõuna-Eesti neiu, kes õpib alates 2010. aastast Eesti Maaülikoolis maastikuarhitektuuri, hobi korras tegeleb joonistamise ja fotograafiaga ning peab kunstiblogi. “Blogi kajastabki peamiselt just tehtud koolitöösid, progressi ja joonistusi, vähesel määral satub sekka ka muud,” räägib kunstilembeline kaunitar Kadi Gossip.ee’le.

Palun rääkige natuke endast… (kus õpite-töötate)
Olen läbi ja lõhki Lõuna-Eesti neiu – suurema osa elust olen veetnud Võrus, ülikooliõpinguid jätkasin aga Tartus. Õpin hetkel Eesti Maaülikoolis, maastikuarhitektuuri teisel kursusel. Kuna õpingud on hetkel minu elus esikohal ning võtavad suurema osa ajast, siis pole suutnud veel tööle minekule mõelda, mis ei tähenda automaatselt seda, et ma ei käiks aeg-ajalt tööpakkumisi uurimas. Lisaraha on alati teretulnud ning töökoht, mis suudaks ühendada minu vähese (vaba) aja, hobid ning loodetavasti ka eriala, võib täiesti ootamatus olukorras minu ellu tulla.

Mis on teie hobid?
Tegelen vähesel määral fotograafiaga, naudin head kirjandust ning tegelen joonistamisega. Olen tegelnud ka portselanimaaliga, kuid kuna Tartus pole leidnud head kohta, kus oma hobiga jätkata, siis on see unarusse jäänud. Lapsepõlves sai proovitud ka sporti teha ja pillimängu õppida (täpsemalt kitarri), kuid sellest ei tulnud midagi head välja. See-eest söögitegemine on mulle alati meeldinud, eriti kui tegemist on magustoitudega, iseasi, kas seda hobiks saab nimetada.

Millal hakkasite kunsti/joonistamise vastu huvi tundma?
Kui uskuda ema sõnu, siis avaldus minu kirg joonistamise vastu juba väga varajases eas – pliiatsit käes hoidma ja joonistama õppisin varem, kui rääkima, seega võiks öelda, et olen joonistamisega terve elu tegelenud. Kuigi joonistamine on minu suur kirg, ei ole ma seda kuskil spetsiaalselt käinud õppimas – parim juhendaja ja õpetaja on olnud kunstikooli lõpetanud ema ning põhikooliaegne kunstiõpetaja, vähesel määral olen saanud end täiendada ka ülikoolis. Esimesed tööd, mis kandsid hetkel minule omast stiili, on pärit aastast 2006, peale seda on toimunud pidev areng oma käekirja väljatöötamiseni.

Kes on teie eeskujud, kelle tööd teid inspireerivad?
Eeskujud ja inspiratsioon on minu jaoks (isiklikult) kaks täiesti erineva tähendusega sõna – neist esimene tähendab sageli kopeerimist, teine aga seda, et luuakse alus millegi uue, omanäolise tekkeks. Kui küsida, kes mind inspireerivad, siis kunstnikest meeldivad mulle Amber Seegmilleri, Sandra Dieckmanni, Jennifer Lewise ja Saddo (ehk Raul Oprea) tööd, fotograafidest tooksin eraldi välja Laura Makabresku.

Naljaga pooleks olen öelnud, et minu muusaks on elukaaslane. Võimalik, et selles on ka terake tõtt.

Rääkige palun natuke oma riietumisstiilist ja stiililemmikutest?
Pole end kunagi ülistiiliseks riietujaks pidanud, pigem lähtun praktilisusest ja, nii nagu enamus tudengeid, hinnast. Viimastel aastatel olen hakanud muret tundma, kas minu riietusstiil, vanus ja eriala sobivad kokku, vastavalt sellele olen hakanud sisse tooma muutuseid riidekapis – suured pusad ja kahtlase väärtusega esemed välja, hästi istuvad püksid, seelikud ja kampsunid asemele. Läbi aegade lemmikuks on jäänud kooslus ketsid, teksapüksid, suur kott (sest kaasas peab kandma ju poolt elamist) ja lihtne särk. Kannaksin hea meelega ka kontsakingasid, kuid kuna pikkust on niigi 186 cm, siis ei tundu mõte veelgi pikem olla just kuigi ihaldusväärsena.

Milline on teie meelest suurim moeaps?
Ei ole kunagi mõistnud inimesi, kes kannavad spordijopet, ridiküli ja kingasid koos. Dressid ja kingad ei käi samuti kokku ning retuusid ei tee sama välja mis püksid.

On teil mõni lemmikaksessuaar (aksessuaarid)?
Püksirihmad ja kõrvarõngad. Kõrvarõngaste puhul kehtib seaduspärasus, mida pikemad ja detailsemad, seda parem. Vaieldamatuks lemmikuks mustade pärlitega pikad rippuvad kõrvarõngad, mis on mind oma kolm aastat hästi teeninud.

Mida arvate Eesti moest ja moekonkursitest?
Minu arvates on Eesti mood on paremas seisus kui näiteks Eesti kunst või film, kuid maailmatasemeni jõudmiseks on veel arenemisruumi. Positiivne on aga, et moekonkurse on viimastel aastatel juurde tulnud ning tundub, et uus põlvkond noori on rohkem moeteadlikud, kui vanemad.

Milline saavutus on teile siiani elus kõige suuremat rõõmu pakkunud?
Saamine tasuta kohale ülikoolis ja just sellele erialale, millest unistasin. Ükski teine sündmus ei ole sellele veel väärilist konkurentsi pakkunud, seda just emotsioonide tasandil.

Nimetage palun 5 rõivaeset, mida te iial ei kannaks…
Paari aasta tagune moehullus ehk lateksist retuusid, jalanõudest litad ja täisplatvormiga jalanõud – mõlemad teevad jala suurusele ja kujule karuteene. Terava ninaga valgete saabaste fenomenist pole ka veel aru saanud (loodan, et ei saagi). Muu osas ei oska sõna anda, kuigi ilmselt lähima kümne aasta jooksul ei näe mind maani seelikus.

Nimetage palun 5 rõivaeset, mis peaks igal naisel kapis olema…
Suudan vaid öelda ühe: hästi istuvad (teksa)püksid. Lisaboonusena võiksid olla kapis ühed kingad pidulikeks puhkudeks ning mugavad jalanõud päevadeks, kui peab pikki vahemaid läbima.

Millist rolli mängivad teie elus värvid? Mis on teie lemmikvärv?
Koos kevadega on ka värvid minu riidekappi tagasi tulnud – talvel kannan vaid musta ja halli. Lemmikvärvideks on erinevate varjunditega pruun, hall, samblaroheline ja roosa. Ainuke toon, mis ei sümpatiseeri on oranz. Põhjus selleks ei ole see, et see värv pidi tekitama söögiisu, vaid hoopis see, et oranzi värvi riided näevad võõrad välja minu seljas.

Kus näete ennast 10 aasta pärast?
Kahjuks ei oska nii öelda, kuna minu lühike elatud elu on näidanud, ei saa kunagi oma plaanidele ja unistustele kindel olla – elu tahab alati teisiti talitleda. Kuid kui unistada, siis sooviksin, et mul oleks olemas kindel sissetulek, perekond ja oma kodu, kuhu heade ootustega tulla.

Kui kaua olete oma blogi pidanud? Mis on blogimise juures kõige vahvam?
Blogimisega olen ma väga ammu juba tegelenud – see kasvas päevikupidamisest välja ning sai kaasaegsema vormi. Esimest blogi ei mäletagi, kuid kindlasti oli see enne 2008 aastat, kuna siis avasin oma teise blogi, mis oli avatud kuni 2011 aastani ehk selleni, kuni avasin oma praeguse kunstiblogi (http://kadisdiary.blogspot.com). Algul oli see muidugi stiilis sõin-täna-võileiba ning praegusega võrreldes palju aktiivsem. Põhjus selles, et suhtun nüüd palju kriitilisemalt kvaliteeti ning mingis mõttes on praegune kunstiblogi ka minu visiitkaardiks – esmamulje on ju
see mis loeb. Ei, mitte et minu varasematel blogidel midagi viga oli – neil oli lugejaid (isegi minu emale meeldis) ning mainet kahjustavat ei olnud neis midagi, lihtsalt sellises formaadis blogi pidamise aeg sai ümber.

Kuna Eesti on tõesti, vabandan väljenduse pärast, paras konnatiik, siis uute tutvuste saamiseks ja oma nime promomiseks on blogi pidamine ideaalne. Tagasisidet on ka alati hea saada ja blogi formaadis on seda lihtne teha.

Nimetage palun 5 blogi/veebi, mida ise igapäevaselt(nädalaselt) külastate?
Blogisid, mida jälgin, ja veebilehtesid, mida külastan, on väga palju, kuid mõned tooksin siiski välja:
http://toriejayne.blogspot.com/,
http://sandradieckmann.blogspot.com/,
http://sebahtian.blogspot.com/,
http://1000-whispers.blogspot.com/.
Blogidele on mõnusaks vahepalaks Eesti kultuurileht Sirp internetiväljaandena: www.sirp.ee.