Kõlab jube magedalt, aga ma olen üks neist inimestest kellel on mustmiljon väga lähedast tuttavat ning väga vähe sõpru. Enne kui ma Inglismaale kolisin ei teinud ma väga vahet neil kahel kuid õnneks, thank god, tõi minek selguse. Tuttavad muutusid kaugemaks ning tõelised sõbrad olid ja siiani on mulle lähedasemad kui kunagi varem,” kirjutab Roberta Einer oma blogis.
“Aastaid tagasi nägin ma seda kui tõeliselt kurba asju, et noh, sõbrad lihtsalt kaovad… Nüüd tagasi vaadates saan aru, et see oli clearing mis on meile kõigile vajalik. Sõelale ei saagi kõik alati jääda + elu on näidanud, et tuleb ka ise valikuid teha, selleks, et ümbritseda end kõige-kõige paremate inimestega.”
“Oli ka aeg kui ma olin nii kõrvuni armunud, et ma elasin nii nagu mul poleks ühtegi sõpra vaja. Seda esiteks äärmise kontrolliva suhte-olukorra üle ning teiseks sellepärast, et ma ise arvasin, et see ongi armastus kui sa kedagi teist ei taha näha ega tunda peale ühe inimese siin maailmas. Tagasivaadates saan jällegi aru enda naiivsest rumalusest ning elan edasi mõttetera järgi mis mu issi paar päeva tagasi köögis jutustades ütles — mitte ükski mees ei tohi mitte kunagi hakata mind keelama, tagasi hoidma, mind muutma või raamidesse suruma. Kui keegi üritab, siis ükskõik kui väga ta mulle ka ei meeldi, on kõige õigem selg keerata ja minema kõndida.”
Roberta Einer (Foto: robertae.blogspot.com)