“Kes usub selgeltnägijaid,” küsib Katrin Pauts oma Õhtulehe teleblogis. “Kuigi eelmisel aastal ma saadet (“Selgeltnägijate tuleproov”- toim.) suurt ei vaadanud, sest mina tonte ja imesid ei usu, siis sel aastal võib-olla isegi vaatan. Sest paradigma on muutunud,” kirjutab Katrin.
“Mis telesaatesse puutub, siis mis ma ikka ette ära räägin. Mokaotsast võin vast öelda, et lauljatar Kerli Kõivust saab sealt üht-teist uut ja üllatavat teada. Aga mis puudutab selgeltnägemist, tonte ja muud müstilist – no hakka või uskuma,” kirjutab Katrin Pauts.
“Olen kord luupainajat näinud – minu rinnal istus kaksiratsa kole vanaeit ja kägistas mind. Loogiline mõistus seletab, et mul oli teismelisena kilpnäärmega häda ja tundsin lihtsalt õhupuudust. Mõni kuu tagasi nägin unes, et seisan oma maakodus katusekambris, kamber on hämar, aga asjade siluetid on näha. Äkki tunnen seletamatut ohtu, jõuan vaid märgata lähenevat tumedat kuju ja sekundi vältel teadvustada, et tal on midagi käes, millega kavatseb mul pea lõhki lüüa. Noh, pähe ta mulle virutaski. Selle peale ärkasin üles ja pea lõhkus valutada, mis hirmus. Peavalu oli, kusjuures, täiesti reaalne.”
Refereeritud artikli täisteksti loe Õhtulehe veebilehelt Katrin Pautsi teleblogist