Vabakutselise näitlejana on Kadri Adamson sattunud ka kollektiividesse, kus tase on küsitav: “Olen käinud ikka nii põhjas kui võimalik, aga tundub, et on veel, kuhu minna.”
Ajakirjas Anne&Stiil nendib Adamson: “Kui tahad tööd teha, siis tuleb mängida, mida parasjagu pakutakse, ning siis võib juhtuda, et näed teatrit sellise kandi pealt, mida pühendunud teatritudengina ei osanud ette kujutada.”
“Kui maainimesed tulevad ja toovad sulle peo peal oma raha, siis sa ei saa professionaalses teatris seda lubada, et sul näiteks jääb heli hiljaks või seinad värisevad. Sellised olukorrad on nii alandavad,” on Adamson omal nahal tundnud.