Kristi (60) ja Siim (60) Kallas on olnud abielus 37 aastat. Oma elu jagavad nad Viimsi kodu ja Brüsseli vahel. Lapsed on suured.

Millal algas Brüsseli-elu?
Siim: 2004. aasta 1. maist. Sellest ajast olen mina seal, Kristi tuli sama aasta augustis järele (Siim Kallas on Euroopa Komisjoni asepresident, haldusküsimuste, auditi ja pettusevastase võitluse volinik. – Toim).
Kristi: Kui Siim läks Brüsselisse, tundus mulle alul, et mul on siin Eestis väga hea: oma töö, oma maja, oma sõbrad, oma lapsed. Mis mina sinna Brüsselisse lähen?! Aga see on midagi seletamatut: kui teine on ära, leiad kogu aeg, et midagi on pahasti, mingit asja on vaja arutada, midagi teha – mis ei pruugigi teab mis suur asi olla – ja elu kvaliteet kannatas ikka kõvasti. Minu meelest oli Siimul täpselt samamoodi. Välismaal elades on üksinda ikka väga raske. Siis ma otsustasingi, et elust ei tule niiviisi midagi välja. Leidsin, et ma olen juba küllalt kaua töötanud ja võin nüüd küll Brüsselisse minna lihtsalt selleks, et koos olla.
Siim: See oli tegelikult suur valik – kolida kodu ära Brüsselisse, ja just seda me tegime. Paljud minu kolleegid, tegelikult enamik, ei ole seda teinud. Osa elab küll väga lähedal, autosõit Pariisi või Hollandisse võtab ainult paar tundi. Aga nendest, kes elavad kusagil 3000 kilomeetri kaugusel nagu meie, ma küll aru ei saa: kuidas on võimalik nii, et sõidad kogu aeg nädalavahetusteks koju? See on ju tappev! Aga nii teevad näiteks mu Iiri kolleeg ja Sloveenia kolleeg. Ma kujutan ette, kuidas see asi on: jõuad koju, oled rampväsinud, aga kodus on vaja seda ja teist teha. Pühapäeva õhtul istud jälle lennukisse, esmaspäeva hommikul vara tööle ja oled ikka täpselt samamoodi üliväsinud. Nii et meie otsustasime: kui viis aastat tuleb kindla peale seal olla, siis olgu meie kodu ka seal.
Kristi: Välismaal on ikka hea, kui oma asjad on ümberringi: oma raamatud, oma pildid. Me kolisime kogu elamise Brüsselisse ja meie kodu ongi praegu seal.

Kas Viimsi-kodu on teil ikka alles?
Siim: On. Ridamaja korter.

Kui Tallinnas olete, kas siis elategi oma vanas kodus?
Siim: Me tegelikult katsetasime kõik variandid ära. Alguses mõtlesime, et kui Eestisse tuleme, on nii palju tegemist ja oleks väga hea kesklinnas elada. Ööbisime poja juures, aga siis sündis neil laps, mis tegi asja keeruliseks. (Kallastel on kaks pojatütart: 14-aastane Katre Liis ja 2-aastane Maria. – Toim.) Ja põhimõtteliselt on igal juhul ebamugav, kui sul ei ole päris oma kohta. Siis me üürisime väikese korteri Kaupmehe tänavas, vahepeal veel olime tütre juures ka.
Kristi: Lapsed olid loomulikult väga heasüdamlikud ja loovutasid meile oma magamistoad ja kõik. Aga polnud sellist kohta, kuhu näiteks jätta oma talveriided ja muu selline. Igat asja muudkui vea edasi-tagasi, ja see pooleteise kuu tagant siin käimine – see ei olegi nii harva.
Siim: Lõpuks avastasime, et kui kohustuslikud asjad aetud, pole kesklinnas justkui midagi teha. Kui tuleme, oleme alati siin tingimata ka nädalavahetusel. Rääkimata sellest, et suvel kolm nädalat ja talvel kaks. Ja nii me olemegi nüüd jälle tagasi Viimsis ja sellega väga rahul.

Brüsselis elate kesklinnas?
Kristi: Jah, Siimu töökohast jala viie minuti kaugusel. Aga meil on väga ilus vaikne tänav, meie kodu on nende mõistes ka ridaelamu. Oma aed on, mul on oma õunapuu, roosid ja muud lillekesed. Saame aias istuda ja grillida.
Siim: Brüssel on põhimõtteliselt teistmoodi linn kui Tallinn. Sarnaneb Londoni või Amsterdamiga – majad on vanast ajast üksteise külge ehitatud, igaüks natuke isemoodi. Meie maja on aastast 1895. Aga, jah, metroosse on ka viis minutit ja jala kesklinna raekoja platsile pool tundi. Nii et meie elukoht on ikka täielik privileeg! Kui juba Tallinnas on liiklusega probleeme, siis võite ette kujutada, mis Brüsselis toimub.
Kristi: Auto parkimine on Brüsselis ikka väga raske. Seepärast mina tunnengi mõnu sellest, et meil tegelikult oma autot Brüsselis ei olegi. Siimul on küll ametiauto. Mina kõnnin põhiliselt jalgsi ja sõidan metrooga ning saan absoluutselt hästi hakkama.

Kuidas kinnisvara hinnatase Brüsseli kesklinnas on?
Siim: Meie üürime. Aga mulle tundub, et kinnisvara ei ole seal sugugi kallim kui siin. Üür, ma mõtlen. Aga kui osta… Mul kolleeg ostis maja Brüsseli äärelinnas ja maksis selle eest 600 000 eurot. See on siis umbes 9 miljonit krooni.

Mida teeb Brüsselis tööl mittekäiv inimene nagu Kristi?
Kristi: See on nii tüüpiline küsimus! Kõik arvavad, et kui sul kindlat töökohta ei ole, siis sa nagu üldse midagi ei teegi. Aga tegemist on palju, kuigi, loomulikult, mul on palju ka vaba aega. Ja siis ma loen! Tallinnas töötasin ma diagnostikakeskuses kogu aeg silmadega ja päeva lõpuks olid silmad nii väsinud, et ühtegi raamatut ma lugeda ei suutnud. Isegi telerit ei vaadanud. Nüüd on mul lõpuks tõesti võimalus lugeda ja ma naudin seda. Olen rahvusvahelise naisteklubi liige, pidevalt on igasugused üritused. See on väga huvitav, minu sõpruskond on eri rahvustest naiste osas palju suuremaks läinud. On jaapanlasi, iraanlane, kreeklane, hindu, üks malaisia naine, palju sakslasi, taanlasi ja austerlasi. Nii huvitav on nendega suhelda.

Refereeritud artikli täisteksti loe Elukirjast