OHMYGOSSIP – “Telemeelelahutus on alla käinud, sageli triviaalne ja labane. Seda üldiselt väldin,” räägib kirjanik, õppejõud ja kirjandusteadlane Rein Veidemann Ohmygossip.ee-le ning ütleb, et tema meelelahutab ennast raamatutega. “Lugemine on mu kirg, kohustus ja pääsemine. Lemmikuid ei jõuaks siin üle lugeda. Nendega on nii, nagu maiustaksid kompvekikarpidega. Kui oled tühjaks söönud, siis paned riiulile. On hea meenutada, mida kõike on maitsta saanud. Kunagi kogusin niimoodi kompvekipabereid. Nüüd kogun nii raamatuid.”
Rein Veidemann, teie sünnipäev ja sünnikodu?
Sündisin 17. oktoobril 1946. aastal Pärnu vana haigla sünnitusosakonnas, mille aknad avanevad vastu vanglat. Mu lapsepõlv kulges Pärnus Räämal, kodu aadressiks oli kuni 1962. aastani Kirsi t 1. Kodu ise on maha lammutatud, õue võib veel uute majade vahel aimata. 1962. aastal said mu vanemad uue korteri turutagusele Posti tänavale, nüüd kannab see tänav nime Väike-Posti. Seal elab mu ema Johanna (s. 1925) tänini.
Kelleks te unistasite saada lapsepõlves?
Kirjanikuks – siis oli selles midagi väga-väga kauget ja pühalikku. Keskkoolis tahtsin koolitada end diplomaadiks, saatsin isegi paberid Moskvasse Rahvusvaheliste Suhete Instituuti. Kust võisin teada, et see oli avatud vaid Moskva nomenklatuuri äravalitud lastele ja kujutas endast tegelikult välisluurajate kõrgemat õppeasutust. Kirjanikuks unistamine on tänaseks teostunud mitmekülgses kirjamehetegevuses, „kirjanikust“ Eestis on saanud pahatihti mitte kunstnik, vaid käsitööline, teistele meediumidele toormaterjali ettekirjutaja, vaimne kingsepp.
Millistes koolides te olete õppinud ja kus?
Pärnu Rääma Ülikoolis (nii kutsuti minu lapsepõlves ja nooruses Pärnu Rääma põhikooli, siis oli see Pärnu I seitsmeklassiline kool, millest 1960-ndate algul sai Pärnu V kaheksaklassiline kool), sealt edasi läksime õppima Pärnu I keskkooli (kunagi oli see Pärnu Poeglaste Gümnaasium, täna Pärnu Ühisgümnaasium), mille lõpetasin 1965. Keskhariduse kõrvalt omandasin seal ka autojuht-lukksepa elukutse. Samal, 1965. aastal püüdsin astuda Tartu (Riiklikku) Ülikooli. Konkurss oli üks inimene viiele kohale. Ei kogunud piisavalt punkte, nii et 1965. aasta oktoobris seisis ees teenistus Nõukogude Armees. Sinna ma ka läksin ja kolmeks aastaks jäin. 1969. aastal, naasnud kroonust ja läbinud ülikooliks õhtused ettevalmistuskursused, pääsesin õppima Tartu ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda eesti filoloogiat. Lõpetasin selle osakonna 1974. aastal filoloogi, eesti keele ja kirjanduse õpetaja kutsega. See andis mulle võimaluse töötada ajakirjanduses, kirjastustes keeletoimetajana või eesti keele ja kirjandusõpetajana koolis. Valikut polnud, sest ülikooli lõpetanutest enamus suunati kolmeaastasele ülikoolijärgsele riigitööle (koolidesse, toimetustesse). Parimad jäeti eriprogrammi alusel jätkama aspirantuuris – neist pidid saama teadlased. Minul õnnestus jääda siiski ülikooli juurde ülikooli ajalehe toimetusse toimetajaks. 1976. aastal astusin ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituudi juures olevasse neli aastat kestvasse kaugõppe aspirantuuri (tänases mõistes doktorantuur), mis tähendas kõigepealt karme sisseastumiseksameid, vahearuandeid uurimistöö edenemisest, seminare ja aspirantuuri lõpueksameid – needki olid karmid oma mahu ja kestvuse poolest. Näiteks saksa keele kandidaadi miinimumeksami tegin akadeemik Paul Aristele ja Saksa-eesti sõnaraamatu autorile Felix Kibbermannile neli tundi ja see koosnes, grammatikaülesannete lahendamisest, ajalehe ja erialaraamatu teksti tõlkimisest, vestlusest erialalisel teemal ja lihtsast konversatsioonist. Väitekirja eesti sõjajärgsest (nõukogude) kirjanduskriitikast kaitsesin 1984. aastal. Selleks, muide, tuli väitekiri tõlkida vene keelde! Kaitsmise (mis õnneks oli lubatud eesti keeles, sest sel ajal käis Eestis üleüldine venestamine) tulemusena omistati mulle filoloogiakandidaadi kraad, mida Eesti Vabariik tunnustab doktorikraadina.
Milliseid ameteid te siiani pidanud olete ning millist ametit te praegu peate?
Pärast keskkooli olin Pärnu 7. autobaasis autojuht (GAZ-51), sõitsin „piimaringi“, st käisin kogumas eralehmapidajatelt piimapütte ja viisin need meiereisse, tagasi viisin neile lõssi – see oli erakordselt romantiline aeg. Sõjaväes olin algul raketiveduki juht, seejärel transpordiroodus vedamas igasugu varustust. Suviti olime viljavedudel Lõuna-Ukraina ja Põhja-Kasahstani steppides. Minu „karjääri“ tipuks sõjaväes oli polgu staabi ohvitseride bussijuht ja ühtlasi rühmaülem (vanemseersant). Pärast sõjaväeteenistust olin taas autojuht Pärnu autobaasis, mis sedapuhku oli saanud miskipärast militaarse tähistuse – autokolonn nr. 3054. Vedasin Tootsist briketti, tühjendasin ise tellijatele seda koduõuele – oi, see oli 23-aastasele noorukile nii raske, et võttis vahepeal silme eest mustaks. Kujutage ette neli reisi päevas à kolm tonni briketti, st et mõnel päeval tuli autokastist maha kühveldada 12 tonni. Hiljem olen võrrelnud oma toonast tööelu Merle Travis’i kuulsa lauluga, mille laulis veel kuulsamaks maailma üks võimsamaid basse Paul Robson „Kuusteist tonni“. Selle refrään kõlab minu meelest tänasegi Eesti röövkapitalismi haardes töötegija suhtes aktuaalselt:
Kuusteist tonni sütt andma sa pead,
sa vanaks vara jääd ja võlgu vaid tead.
Ei surra või, kui Peetrus kord kutsub sind,
sest kompaniile on müüdud su hing.
/Tõlge Heldur Karmo/
Pärast ülikooli jäin tööle ülikoolilehe juurde. See oli minu kui tulevase kultuuriajakirjaniku õpipoisi aeg, sest ülikoolileht polnud 1970-ndate keskel mingi igapäevast infot vahendav „kobruleht“, vaid tõsiselt võetav kultuurikandja, mida telliti ja loeti üle Eesti. Ülikooli (parteilisele) juhtkonnale käis see kõvasti närvidele. Eks neil oli peal omakorda kõrgem parteiline järelevalve ja surve. Lehe kirjandus- ja kultuurikülgedel ilmus partei silmis dissidentlike autorite loomingut ja üldse vabameelset esseistikat. Näiteks Linnart Mäll toimetas seal budistliku kirjanduse lehekülgi. Oli palju tõlkekirjandust, sest Jüri Talveti korraldatud ülikooli tõlkekirjanduse võistlusele laekunud tööd tulid seal avaldamisele. Mitmed tänased nooremad või vanemad klassikud olid ülikoolilehes oma loominguga esindatud (Runnel, Kaplinski, Mutt, isegi vist keelatud Alliksaart ja Masingut sai avaldatud). 1977. aastal sai minu aeg ülikoolilehes täis. Otseselt ju ära ei aetud, töölt ei vallandatud, aga kui lahkumisvalduse esitasin, hingas osa juhtkonnast kergendatult. Siis sain töökoha kirjandusmuuseumi teadussekretärina. See oli päris tormiline aeg. Muuseum – see tundub ehk nooremale inimesele kõlavat hallituse järele. Aga neil aastail, mis mina kirjandusmuuseumis olin, sai vägagi põnevaid ja vaimselt rikastavaid konverentse korraldatud. Tartu vaimuelu koonduski tol ajal „Bermuuda kolmnurka“, mille ühes otsas oli teater Vanemuine, teises Õpetajate tänaval asuv Kirjanike Liidu Tartu osakond (nn Kääri-maja, osakonna sekretäriks oli kirjanduskriitik Kalju Kääri) ja kirjandusmuuseum.
1979. aastal murdus mu toonane elu pooleks, läksin oma esimesest naisest lahku, abiellusin uuesti ja tulin abikaasa Andra Eesmaa (Veidemann) järele elama Tallinna. Siin olin neli aastat TA Keele ja Kirjanduse Instituudi te
adur, lõpetasin väitekirja kirjutamise ja kirjutasin ka usinalt Sirpi ja Vasarasse, Loomingusse ja Keelde ja Kirjandusse küll kirjandusteaduslikke uurimusartikleid, esseid ja arvustusi, tõlkisin Juri Lotmani „Kultuurisemiootikat“. 1981. aastal võeti mind kriitikuna Kirjanike Liidu liikmeks. Oh, toona oli see ikka väga uhke tunne, olla tunnistatud n.ö. tsunftikõlblikuks!
1983. aastal kutsuti mind tööle ajakirja Looming asetoimetajaks kirjanduskriitika alal. Ja siis, 1986. aastal koitis mu elu üks suurimaid väljakutseid: minus sai ajakirja Vikerkaar peatoimetaja. Mul õnnestus koondada ajakirja ümber enam-vähem kogu toonane avangardne eesti vaimkond. Mida kõike seal küll lugeda oli: nõukogude süsteemi (režiimi) avameelseid analüüse, humanitaarset valgustust, uuemat ja alternatiivset luulet ja proosat (Krull, Õnnepalu, Sauter jt). See oli mulle endale teiseks ülikooliks. Rahvarinde ajal sai Vikerkaare toimetusest teine Smolnõi (peastaap oli Tallinna vanalinna külje alla) – seal kirjutati kokku rahvaliikumise programm ja mitmeid teisigi dokumente, koos käis kohalike vene liberaalide klubi „Referendum“ (Vikerkaarel oli ka ju oma sõsarväljaanne Raduga vene keeles).
1990. aastal valiti mind Ülemnõukogu saadikuks, 1992. aastal Riigikogu liikmeks ja nõnda sai järgmiseks viieks aastaks mu töökohaks Toompea.
Ma ei tahtnud aga kuidagi siduda kogu oma elu poliitikaga. Nõnda jätkasin loengute andmist ülikoolis ja erialaliste teadusartiklite kirjutamist. 1995. aastal jätsin aktiivse poliitilise elu sinnapaika ja kultuuriministriks saanud Jaak Allik kutsus mind kirjandusnõuniks kultuuriministeeriumi. Sinekuuri- koht see siiski polnud, sest ministeeriumi eelarves oli ka raha igasuguste kirjandus- ja kirjastusprojektide toetamiseks ja eks selle õiglane ja otstarbekohane laialijagamine oli omaette vigur. Neil ministeeriumi-aastatel hakkas ka liikumine Euroopa Liidu suunas, nii et vahetpidamata käisin küll Luksemburgis, küll Strasbourgis, küll Brüsselis „skriinimas“, aqui’d kooskõlastamas ja arutamas. Sõnaga, sai ikka päris lähedalt nuusutatud tulevast eurobürokraatiat – leidsin selles palju sarnast omaaegsete Moskvas-käikudega. Sealgi tekkisid tutvused, oli väga tähtis, kellega sõid lõunat, kus ja millal õigesti oskasid sõna võtta. Seda, et meid tõsised kultuurilised konfliktid ees ootavad, aimasin, kui ükskord Bratislavas mulle Portugali ministeeriumiametnik vihjas, et tähtsaim EL-is on rahad kasudega magama panna. Hiljem kuulsingi, et Portugalis olevat ehitatud neljarealisi magistraale, mis lõppevat ei-tea-kus…
1997. aasta kutsus mind Eesti Päevalehe peatoimetaja Kalle Muuli mind sealset kultuuritoimetust juhatama. See oli jällegi üks loominguliselt põnev ja kogemusküllane aeg. Leht õitses, toimetus oli suur ja innukas. Mu tähetunniks Eesti Päevalehes kujunes lehe vahel ilmuva kultuurilisa Arkaadia väljaandmine. Nüüd on sellest jäänud järele vaid rubriik, kui sedagi. Samal ajal murdis Tallinnasse teed Postimees ja selle nõukogu esimees, veel ülikoolilehest kolleegiks ja sõbraks saanud Mart Kadastik kutsus mind Maakri tänavale. Olen seal olnud kümme aastat, algul täiskohaga kultuuritoimetuse juht, siis ikka taanduvalt väiksemale osalusele, praegu kolumnist ja palgaline kultuurikriitik.
Nagu ütlesin juba eespool, pole ma samal ajal kordagi loobunud oma akadeemilistest tegemistest. Loomult paistan ju olevat kirjandusõpetaja, natuke ka teoreetik ja viimastel aastatel üha enam kultuuriloolane. Nii et 2000. aastal kandideerisin Tartu ülikoolis eesti kirjanduse professori kohale ja kuna oli valijatele esitada siiski üksjagu usaldusväärseid kirjanduskäsitlusi ja seljataga piisav loengupidaja ning juhendaja kogemus, siis saingi vahest auväärseima koha oma elus – olla Gustav Suitsu kui esimese kirjandusprofessori üks hilisemaid järeltulijaid. Võtsin oma tööülesandeid suure innuga, ehkki see tähendas mõnikord nädalas kaks või enamgi kordi Tartu ja Tallinna vahet sõitmist. Ülikool rentis mulle välja ametikorteri, nii et oli ka nädalaid, mil olin kogu aeg Tartus (tagasi).
2005. aastal sai mul aga valitud aeg Tartus ümber. Administratiivne koormus ja vastutus kasvas ülepea ning uuele ringile professorina ma enam ei läinud. Sama ajal kulmineerus Tallinna ülikooli asutamine ja välja kuulutati kultuuriteooria ja –poliitika professuur. Sinna ma kandideerisingi. Kultuuripoliitika all peeti silmas loovmajanduse õppe arendamist. Aga selle koha pealt olin üsna tume. See õppesuund ülikoolis ka suleti, jätkub Kunstiakadeemia juures. Spetsialiseerusin üha enam eesti kultuuriloolistele ja tähenduslikele probleemidele. Nii sai minust Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi professor. Poole koormusega erakorralise professorina õpetan seal praegugi. Tahtnuksin emeriteeruda, kuid ülikoolikorraldus nõuab ühes ülikoolis kahte professori aega ja ka siis pole kindel, et oled valitud emeriitprofessoriks. Selle otsustab ülikooli senat. Emeriitprofessori staatus annaks võimaluse vabaneda minu eas juba väsitavast loengukoormusest või vähemalt võimaluse valida lugemiseks kõige meelepärasemaid kursusi, samal ajal aga jätkata bakalaureuse ja magistritööde juhendamist, osaleda teadustöös, kaitsmiskomisjonides, olla oponent jne.
Kui lugupeetud Arnold Rüütel oli Eesti Vabariigi president, siis kirjutasite talle kõnesid. Kas midagi põnevat ka meenub sellest ajast?
Jah, see oli suur usaldus president Rüütli poolt kutsuda mind oma mittekoosseisuliseks nõunikuks. „Kõnede kirjutamine“ vajab täpsustamist. See seisnes kõne „põhjade“ kirjutamises vastavalt n.ö. tellija materjalist. See, mida president kavatses ühel või teisel puhul rääkida, milliseid tema ja presidendi kantselei teiste osakondade seisukohti peeti vajalikuks kajastada presidendi kõnedes, see tuli ka kõnedeks vormistada. Minu osa selles avaldus just ennekõike „põhja“ tegemises, retoorilise vormi leidmises, selle läbirääkimises presidendiga ja hiljem ka lõppviimistluses. Algul oli see vägagi loominguline töö ja pakkus mulle rahuldust, et sain olla presidendi mõttekaaslane ning aidata teda Eesti esimese kõneisikuna esindada avalikku arvamust. Kuid mida kuu edasi, seda keerulisemaks muutus suhtlemine presidendiga. Toonane kantselei direktor Tarmo Mänd domineeris varsti Kadriorus peaaegu kõigi asjade „ettehooldajana“. Õhustik läks väga pingeliseks, kohati isegi traumeerivaks. Tekkis mitmeid päris absurdseid olukordi, nagu Kafka „Lossis“. Lõpupoole loobuti minu kaastööst. Mul on ääretult kahju, et President Arnold Rüütel ei saanud teostada neid võimalusi, mida teda toetav rahvas temalt lootis. Tal ei lastud usaldada teda presidendikampaanias aidanud seltskonnal. Kui oleks olnud professionaalne ja kõrgelt motiveeritud meeskond (pädevad juristid, tugev PR-grupp, analüütikud, kirjutajad jne), kui teda poleks küüniliselt ära kasutatud Rahvaliidu ja Keskerakonna ambitsioonides (õudne tagasigi mõelda: president kui Rahvaliidu ja Keskerakonna garant!), sii
s oleks Rüütel jätkanud presidendina ka teisel „hooajal“. Ja Eesti oleks tasakaalukam. Vähemalt oleks maarahval olnud kedagi, kelle autoriteedile loota. Nüüd nad on ikka täitsa üksi. Ja ega maarahvast polegi enam õieti järele jäänud. Rahvaliidulgi lasti minna kõige liha teed.
Kas teil endal pole olnud soovi kandideerida Eesti Vabariigi presidendi ametikohale?
See ei saa olla mingil juhul soov. Peab olema suurem osa ühiskonnast, nende surve erakondadele, Riigikogule, selleks et kujundada tahtmist üht või teist isikut presidendi ametikohal näha. Kuna rahvas Eestis presidenti ei vali – viimati tegi seda 1992. aastal erandkorras – siis on see ikkagi poliitiliste jõudude kokkulepe või domineeriva poliitilise jõu (või koalitsiooni) tahe. Soovi asemel tuleb niisiis rääkida valmisolekust. Ja see oli täiesti olemas president Lennart Meril ja ka Arnold Rüütlil. Tooma Hendrik Ilvesel, nagu Wikileaksi läbi teada saime, oli see kõige rohkem vastutulek, mitte just meeldiv kohustus. See, et Eesti presidendil pole suuremat kaalu ja et tegemist on paljuski tseremoniaalse rolliga – seda saabki niimoodi välja mängida, sest Põhiseadus seda võimaldab.
Aga on võimalus ka Kadriorg Eesti poliitilise elu kontsentriks kujundada, tuua sinna kõikvõimalikke ümarlaudu, koondada aktiivseid mõttekodasid, mõjutada parteide eliite. Oi, kui palju saaks Kadriorg Eesti poliitilise kliima mõjutamisel ära teha. Praegu on aga nii, et isegi presidendi algatatud Eesti Koostöö Kogu kiratseb, piirdudes vaid Inimarengu aruande vahendamisega. Vähemusrahvuste ümarlaua tegevus on täiesti külmutatud, presidendi kantselei eelarves on prioriteedid ümber jagatud. Olen ise selle koostöökogu nõukogu liige. Tunnen sisimas tühjustunnet, jõetust. Ei vajata ju meid. Korduma kipub jälle samasugune stsenaarium, mida nägin lähedalt Rüütli-aegses Kadrioru lossis. Kapseldumine, mitte pro- vaid reaktiivne tegevus.
Millistesse parteidesse te olete kuulunud?
Sotsiaaldemokraatliku maailmavaatelise liikmena NLKP-sse (1971 – 1989), Eesti Sotsiaaldemokraatlikku Iseseisvusparteisse (ESDIP) 1989, seejärel Eesti Sotsiaaldemokraatlikku Parteisse (1989 – 1992), Eesti Keskerakonda (1992 – 1995).
Huvialad?
Lugemine, lugemine ja veelkord lugemine. Teater, kontserdid, muusika laiemalt.
Ütlesite, et teie lemmikhobi on lugemine. Kas võiksite välja tuua mõne oma lemmikraamatu ja lemmikkirjaniku?
Lugemine on mu kirg, kohustus ja pääsemine. Lemmikuid ei jõuaks siin üle lugeda. Nendega on nii, nagu maiustaksid kompvekikarpidega. Kui oled tühjaks söönud, siis paned riiulile. On hea meenutada, mida kõike on maitsta saanud. Kunagi kogusin niimoodi kompvekipabereid. Nüüd kogun nii raamatuid.
Südamelt ära?
Arvan, nüüd isegi usun, olles lähemalt uurinud nii eesti kultuuri, ühiskonna kui ka poliitilist ajalugu: pärast taas vabaks riigiks saamist, oleksime võinud jätkata kapitalistlikul teel selle mõõdukama vormi kaudu. Vasttaastatud riik ei oleks tohtinud nii kergekäeliselt ja -meelselt ära müüa, erakätesse anda, varasid tagastada, nagu seda 1990. aastate algul tehti. Eriti maal ja eriti põllumajanduses. See kummituslik ratsa rikkaks saamine, see mõõdutundetult vallandunud ahnus, see neoliberalistliku majandusmudeli kriitikavaba kopeerimine Eestis, ühiskonna lõhenemine… Ma tõesti ei tea, kas need võidud, need kiirendused, mis väidetavalt on tänu sellele radikalismile saavutatud, kaaluvad üles hinna, mida eesti ühiskond on selle eest maksma pidanud? Kui ma midagi kardan, siis on see makstud hinna pöördumatus. Kui ma midagi loodan, siis 1990. aastate algul sündinud põlvkonnal arusaama teket, et Eesti on liiga väike selleks, et praktiseerida siin kapitalismi äärmuslikke vorme ja et järgmisteks kümnendikeks tuleb seada kategooriliseks imperatiiviks inimese- ja ühiskonnakesksus. Ja et Eesti tuleks tagasi võita rahvusvaheliste korporatsioonide lõa otsast ja et me ükskord ometi oskaksime ka ise midagi luua, tooteid vääristada, mitte aga teenida teiste rahvaste ja riikide mõisates kiltrite, kupjate ja aidameestena.
Millist muusikat te kuulata armastate ning kes on teie lemmikud?
Beatles’it muidugi – see on minu põlvkonna muusikaline hing ja kreedo. Puccinit – ikka ja jälle! Tobiase „Joonase lähetamist“, Heino Ellerit, Arvo Pärti. Eesti kooriklassikat. Uuema aja popist Stingi, James Blunti, Leonard Cohen’it, – kuigi nemadki vist on juba „vanad“. Rock Hotel, Kukerpillid, Tõnis Mägi, Ivo Linna, Rein Rannapi helilooming, Ruja. On mitmeid muusikateoseid nii süvamuusika kui ka popmuusika vallast, mis liigutavad mind hingepõhjani
Millist raadiojaama te enim kuulate ning kas mõni raadiosaade ka lemmikute hulka kuulub?
Vikerraadio uudiste ja Uudis+ programmid, Rändaja saade Hendrik Relvega, Jäljed kivis Helgi Erilaiuga. Autos on mul raadio timmitud kas Raadio 3 või Kuku peale.
Millised telesaated kuuluvad teie lemmikute hulka ning milliseid saateid te kunagi telerist ei vaata?
Lemmikud Eesti Televisioonist: Aktuaalne kaamera, Foorum, Ringvaade, Pealtnägija, Mis teie arvate, dokumentaalfilmid, Midsomeri mõrvad jt krimisarjad.
ETV 3-st vaatan uudistesaadet, mul tütar töötab seal reporterina. Telemeelelahutus on alla käinud, sageli triviaalne ja labane. Seda üldiselt väldin.
Mida te arvate selgeltnägijatest ja ravitsejatest ning kas teil endal või mõnel teie lähedasel inimesel on olnud kokkupuudet mõnega neist?
Gnothi seauton – „Tunne(ta) iseennast“. Selline arvatavalt Pythagoraselt pärit lause on kirjutatud Delfi templile. Ma eelistan teistele omaenda aru. Tuleb sellega tegelda! Kui ei mõista iseend, siis ei mõista ka teisi. Mõistmise tee on lõputu. Siin ei aita ükski selgeltnägija. Sageli on see šarlataansus või heal juhul meelelahutus. Ravitsejatel on aga ajaloos oma aukoht olemas – rahvameditsiinis. See elab tänapäevalgi veel.
Tulevikuplaanid?
Mitu raamatut on teoksil, mitu mõttes. Ma ikka veel julgen unistada, kuigi paljud neist on taandunud vaid unenäoks.
Avafoto: Rein Veidemann (Sander Ilvest/Scanpix)