Äsja teist korda emaks saanud tantsutreener Monika Tuvi (31) rääkis ajakirjale “Anne & Stiil” oma kohtumisest isaga – 25 aastat hiljem. Hiljuti käis emaga Eestis kasvanud Monika koos elukaaslase Jaan Kirsipuuga ise oma isal Kesk-aafrikas külas.
“Mulle oli oluline, et ma näeksin isa veel kord näost näkku ja mäletaksin teda ka teadlikus elus,” räägib Monika. “Samuti tahtsin näha, kust pärineb üks osa minust, et võib-olla mõnest asjast paremini aru saada, oma elu mõista. Üks oluline põhjus oli ka Mac (Monika 12aastane poeg – toim.), et tema näeks, milline on elu Aafrikas ja kes on tema sugulased, et ta kohtuks oma vanaisaga. Noored elavad mängukonsoolide ja interneti maailmas, Aafrika paneb väärtushinnangud paika, toob maa peale tagasi.”
Tunded olid kohtudes vastandlikud, räägib Monika. “Ühelt poolt suur rõõm ja põnevus, teiselt poolt trots. Mind ajas närvi, et see ongi mees, kes on mu isa, aga kes pole mu elus ega arengus osalenud just sel ajal, kui mul seda vaja oleks olnud. Paljusid vestlusi ei suutnud ma pärast meenutadagi.”
“Ta meenutas mõnda siin kogetud naljakat seika, kuidas inimesed olid teda tõmmu nahavärvi pärast näpuga katsumas käinud. Ma ütlesin siis talle, et kogu mu lapsepõlv oli selline,” räägib Monika. Elu Kesk-Aafrika Vabariigis kirjeldab Monika nii: “Elu on väga vaene – nii vaene, et seda ei ole võimalik eestlasele kirjeldadagi! Me räägime siin masust, aga tegelikult on meie elu võrratult lihtne ja mugav. Kui ma sõpradele mainin, et seal anti elektrit linnaosade kaupa ainult paar tundi päevas, et köök oli meie mõistes õuenurk ja keeduriis luksuskaup, siis see lihtsalt ei mahu inimestele pähe.”
Üldiselt läheb Monika isal hästi, aga tal on väga suur pere toita, räägib Monika. “Peale naise ja minu poolvendade-õdede elab tema katuse all peaaegu kogu suguvõsa, kelle eest tuleb hoolitseda. Isal on ainsana töökoht riigiametis – on kõva sõna, kui sul on töö ja kindel sissetulek, kuigi viimased pool aastat pole ta palka kätte saanud.”
Refereeritud artikli täisteksti loe ajakirjast “Anne & Stiil”