Oma viimases blogis “Kristiina Kalberg: Olete te kunagi mõelnud, kui paljud teie tuttavatest on kasvanud vanemateta, kannatanud nälga, üksindust?” kirjutasin lastekodu lastest ja rääkisin kahe lastekodu lapsega. Seekord jutustab teile oma loo neiu, kelle laps viidi talt ära — lastekodusse. Ta oli siis vaid 14-aastane.

“Ma ei teagi, kust ma peaksin alustama… Kuna olin väga raskesti kasvatatav laps, siis andsid mu vanemad juba varakult alla minu kasvatamise osas. 13-aastaselt hakkasin läbi käima ühe küla pätikambaga. Nendega oli lahe, tundsin ennast hästi (või ma arvasin seda). Olin terve suve nendega veetnud, väga palju lolluseid teinud. Hakkasin käima kamba vanema vennaga, kes see-aeg oli 24. Enda arvates oli meil suur armastus, oma süütuse kaotasin ka talle.”

“Elasimegi nagu pere — tema, mina, tema õed-vennad ja nende lapsed. Peale kooli hoidsin lapsi, nädalavahetusel panime pidu ja jõime. Pahandusi oli palju, nüüd on lausa häbi mõelda. Isal-emal oli suhteliselt ükskõik, teadsid et ma elus ja katus peakohal, muu neid ei huvitanud. 2006 aasta suvel (olin siis 14) aga jäin rasedaks, alguses mõtlesin et teen abordi, ma olin nii noor ju veel… Aga lapse isa ja tema perekond suutsid mu ümber veenda. Ütlesid, et aitavad hoida ja on mulle teoks. Otsustasin, et sünnitan. Rasedus läks ilusti, minu perekond pööras mulle täielikult selja. Veebruaris siis ma sünnitasin imeilusa pisikese tüdruku. Ta oli nii imeline. Haiglas öeldi, et mis laps lapsega teeb! Enesehinnang viidi nii maha kui võimalik. Mõtlesin, et saan koju – läheb kõik paremuse poole.”

“Kuid ma eksisin. Haiglas olin ma lapsega pea 20 päeva, sest tal tuli kollasus vms. Keegi mind vaatamas ei käinud, lapse isa “tegi tööd” — tegelikkus oli see, et kogu selle aja ta jõi ja pettis mind. Koju saamise päevaks tuli ta mulle järgi, ära joodud näoga ja sinise silmaga. Kui aga mehe vanemate juurde jõudsime, tabas mind valus tõde, seal oli külm. Vana maja, soojustust polnud, pesemise võimalust ka mitte. Mõtlesin, et kuidas ma varem seal elada sain? Otsutasin, et lähen ema juurde, et seal parem. Eksisin jälle — ema jõi, lapse isa hakkas ka kohe pead parandama. Mina siis hoidsin last, koristasin, kütsin, tegin kõik, et lapsel oleks normaalne elu. Nii ma elasin ema juures 2 nädalat.”

“Siis tuli esimene sotsiaalkontroll. Teadsin juba et see tuleb, sest olin väga noor. Sain rahuldava märgi kirja ja läinud nad olid. Kolisin kevadel tagasi mehe vanemate juurde, sest emaga meil ei klappinud ikka. Pisike kasvas ja elu oli ilus. Kui mu 15.aasta sünnaipäev tuli, läksin sõpradega seda tähistama. Järgmine päev koju jõudes oli käinud sotsiaalkontroll. Kuna üleöö oli seal jooma hakatud, sain kirja miinuse, sest mind kodus polnud, köögis joodi ja lapse isa õde oli temaga toas. Mõtlesin, et pole hullu. Kuid siis hakkas suvi tulema, hakkasin rohkem pidutsema. Läksin lapse isast lahku, sest ta muutus nii minu kui ka lapse vastu vägivaldeks. Sõbrad kutsusid peole, ikka läksin. Olin ju noor, ema oli nõus last hoidma. Oli mu esimene emadepäev, läksin peolt koju… Uksest sisse astudes tundsin, et midagi on valesti. Ema nuttis, kasuisa nuttis, laual olid tühjad viinapudelid. Mõistsin — nad olid jälle jooma hakanud. Sotsaaltöötajad olid tulnud ja mõistsid, et mind jälle pole ja laps on hooleta. Ta viidi lastekodusse.”

“Käisin nõudsin teda tagasi. Anusin, palusin, ähvardasin. Läksin tööle, püüdsin ennast tõestada. Kuid iga päevaga hakkasin tajuma, et lapsel on seal parem. Jah, ilma emata ei ole ju kunagi hea ja nii pisike laps vajab enda ema, kuid mul polnud talle midagi pakkuda — ei korraliku kodu, ilusat tuba, õnneliku lapsepõlve… Ma polnud valmis, ma arvasin et olen… See kõik oli poole raskem kui ma arvasin. Ma arvasin, et mul on olemas tugi, kes toetab, inimesed kes hoolivad, kuid tegelikult olin ma täitsa üksi.”

“Läksin kooli tagasi, läksin enda eluga edasi. Kuni tuli päev ja mulle tuli kiri, et kas ma annaksin lapse hooldusõigused ära, talle leiti perekond. Ma mõtlesin alguses, et ei! Mitte mingi hinna eest. Hakkasin uurima, mis perega on tegu, kaua nad on temaga suhelnud ja siis ma sain teada, et ta kutsub neid juba emaks ja isaks — siis mu süda murdus. Rääkisin enda elukaaslasega (kes on praeguseks mu abikaasa), et mida ta arvab, mida ma peaksin tegema. Kas rikkuma ta elu uuesti ära? Võtma ära temalt inimesed, keda ta armastab ja kes teda armastavad. Kes on teda hoidnud ja pakkunud hoolitsust ja hellust 2 aastat. Või laskma tal saada õnnelikuks pisikeseks tüdrukus, kes ta oleks pidanud juba alguses olema… Valisin viimase valiku. Nüüdseks saab ta juba 5-aastaseks. Ta elab Eestis ühes ilusas ja toredas perekonnas, koos isa ja emaga.”

“Kas ma kahetsen enda otsust? Ei! Ma kahetsen seda, et ma lasin tal üldse sinna lastekodusse sattuda! Mulle on paljud öelnud, kuidas ma
suudan öösel magada? Ma varem ei suutnud, mõtlesin talle kogu aeg.”

“Kui minult küsitakse, mitu last mul on, vastan alati et üks. Kui aga küsitakse, mitu last ma sünnitanud olen, siis vastan et kaks. Ma ei tunne, et ma olen ta ema —  ema on inimene kes on sul olemas, kes armastab sind, kes hoolib sinust. Ema on see, kes pakub sulle turvatunnet!”

“Pidevalt mõtlen talle, eriti siis, kui näen temavanuseid lapsi. Vahest ikka mõtlen, et mul peaks olema siin 2 last mängimas, ja kaks las,t keda kallistada jne. Ma usun, et tal on nii parem, sest ma ei tea, mis elu oleks olnud meil koos. Aga ma võin ühte öelda, et ise ma tema elu torkima ei hakka. Kui kunagi tema vanemad talle räägivad, et ta on lapsendatud ja ta ise mu üles otsib, siis suhtlen temaga.”

“Ma mõtlen väga palju sellele, mis oleks olnud, kui mu pere poleks mulle selga pööranud? Tänu sellele kogemusele, ma pööran alati tähelepanu neile, kes vajavad seda, kaitsen nõrgemat, aitan hädasolijat.”

_____________________

Nüüd on neiu, kes soovis anonüümseks jääda, uues suhtes ja uue mehega abielus ning 1-aastase tütre ema. Praeguse eluga on ta küll rahul ja on õnnelik, kuid ei pidavat mööduma nädalat kui ta ei nutaks ja ei kahetseks.

Omalt poolt lisaksin, et … NOORED… OLGEM ETTEVAATLIKUMAD! Olge noored kuni jaksate, tegelege spordiga, harige ennast. Ärge rikkuge oma elu liiga noorelt laste saamisega ära. Nautige noorust! Terve elu ees, et lapsi saada ja vanemateks saada.
Lapsed ei peaks lapsi saama, kas te ei arva?

Kaunist jõuluaega teile kõigile.