“Et ma viimaks ometi õpiksin ei ütlema,” sõnab maestro Eri Klas vastuseks küsimusele, mida ta endale 70. sünnipäeva puhul kingituseks sooviks. Homsel pidupäevakontserdil Tallinnas Raekoja platsil juhatab juubilar George Gershwini sümfoonilist poeemi “Ameeriklane Pariisis”. Selle looga lõpetas ta 45 aastat tagasi konservatooriumi.
Kuidas tervis on?
Pean vastu. Ja vaatan tulevikku lootusega. Juba mu kadunud kallis ema tavatses öelda, et ta pole kunagi nii vana olnud kui täna. Nii et iga päev, kui ma ärkan ja silmamunad ringi käivad, on kui sünnipäev. Kaks aastat tagasi otsustasin ma piduri peale tõmmata, võtta poolteist kuud vabaks, ja teadagi, millega see lõppes. Raadio otsesaates ei saanud ma korraga enam sõnugi ritta seada. Seega: pingelangus ei tule mulle kaugeltki kasuks. Veresooned hakkavad lõhkema just siis, kui neid vähem kasutan. Nii et mul peab ikka veri keema ja pulbitsema. Elu unistus täitus Rootsis 1985. aastal
Kui palju teie edukas elus on olnud hetki, mida te kunagi meenutada ei tahaks?
Elu on mind õpetanud andeks paluma ja vabandama nende inimeste ees, kellega ma pole õiglaselt käitunud. Olen alati õigluse poolt olnud ja tundnud valu, kui kellelegi liiga tehakse. Ma ei tahaks hakata siinkohal kõiki neid hetki üles lugema.
Teil on siin Meriväljal kena kodu. Kui tähtis üleüldse on kodu teile, kes te niikuinii palju Eestist eemal viibite?
Just sellepärast, et poole oma elust olen elanud hotellides, on see kodu siin Meriväljal mulle väga oluline. Iga kontserdiga kaotab kaalust kaks kilo
Kuidas te pingeid maandate?
Eks ma vahel närveerin väga ja siis on ka tagajärjed rängad. Siis hakkavadki kõikvõimalikud sooned lõhkema. Olen kokku vajunud päris mitmel korral ja mitmeid kordi haiglas lamanud. Selles mõttes olen ma oma eluteel kollase tulega päris tihti üle ristmiku sõitnud.
Loe Jaanus Kulli kirjutatud täispikka artiklit Õhtulehest
Loe Gossip.ee- st lisaks: Ariel Klas ravik kätega
[ot-gallery url=”gallery/eri-klas-et-ma-ometi-%c3%b5piksin-ei-%c3%bctlema”]