Eestlased ei usu, et keegi peale meie endi võiks meie eest seista. Ametiühingute liikmete arv on paarikümne aastaga vähenenud üle 20 korra. Peamine põhjus ei ole ametiühingute nõrkus, vaid inimeste suurem vabadus enda huvide eest seista — valida tööd ja töökohti, asutada oma ettevõte, minna välismaale tööle.
Kui midagi ei meeldi, saab alati minema jalutada. Seda vabadust ei ole inimkond saanud nautida kuigi kaua. Parematel aegadel on sage töökohtade vahetamine ka Eestis olnud üsna levinud tava. Mujal võib olla parem. Ja nendel, kes on rahulolematud, ongi parem. Kes rahulolematud ei ole, on motiveeritud ja õnnelikud. Nemad ei lähe kuhugi. Ei protesti ega käratse.
Suur osa elanikkonnast ei ole siiski kuigi ettevõtlikud. Töötavad 20ndates eluaastatest alates kuni pensionini välja jaekaupluse kassapidaja, õpetaja, politseiniku, arsti, näitleja, meremehe, kunstniku või autojuhina.
Tööl pole häda midagi, enamikel ongi võimetekohane töö — hakkama saab, kuid hulluks rabama (ja arenema) ei pea. Või töö väga meeldib, on innustav ja äge, ainult palk on nigel — nagu õpetajatel ja näitlejatel. Kuid mida saaksid Harri Taliga ja ametiühingud teha, et pajuk ei tunduks paljudel ametiühingu liikmetel nii naeruväärselt väike?
Loe edasi Delfist