Nagu kunstnikel kombeks, võtab enamik moekunstnikke oma tööd ülimalt tõsiselt, ja seetõttu kipuvad nende sõnavõtud meid igavusest haigutama ajama. Alber Elbaz on erand (nagu ka Karl Lagerfeld, Tom Ford), keda võiks kuulama jäädagi. Võibolla sellepärast, et ta ei ole oma huumorisoont ära kaotanud, vahendab Mood.
Londoni Royal Opera House’is toimunud Deloitte Ignite’i konverentsil rääkis Elbaz moekunstnike hullust töögraafikust järgmist:
„Ma ei mõista seda moemaratoni. Tänapäeval nõutakse moekunstnikelt tööd, mis on suurem, parem, kiirem – ja viimasel ajal ka odavam. Laulja võib oma karjääri lõpetada, kui ta on kirjutanud kümme head laulu. Režissöör võib otsad kokku tõmmata, kui ta on teinud viis head filmi. Kirjanik peab kirjutama kolm head raamatut. Kuid vaatame nüüd disainereid – nad toodavad kuus kuni kaheksa show’d aastas, ja enamasti on neil 20aastane karjäär, niisiis pean ma selle aja jooksul tegema 250 kollektsiooni. Isegi Danielle Steel ei suudaks kirjutada 250 raamatut. Nii hakkadki aru saama, miks mõned disainerid on imelikud, miks nad räägivad omaette. Sa pead selle kõigega kuidagi toime tulema. Ma ei tarvita narkootikume, sest kui ma tarvitaksin, siis ma armastaksin neid. Ma oleksin sõltlane. Ja kuna ma olen juut, siis tõenäoliselt ka diiler.“
Elbaz meenutas ka, kuidas ta 1991. aastal YSList kinga sai:
„Yves Saint Laurentis tundsin ma end kogu aeg nagu väimees, nagu ma kuuluksin perekonda, aga mitte päriselt. Kui mind vallandati, tundsin ma end nagu lesk. See oli valus ja hävitav, aga see ei purustanud mind. Ma pole kunagi olnud Saint Laurenti Alber, nagu ma pole ka Lanvini Alber. Ma olen lihtsalt Alber lühike. Ja ma olen väga lühike.“