“Tegelikult tahtsin juba kaks nädalat tagasi kirjutada kurja vastuse Kati Saara Vatmanni artiklile, kus ta siunas puuetega lapsi ja leidis, et need on karistuseks oma vanematele,” kirjutab Kerttu Rakke oma Naisteka blogis.
“Enamik mu tuttavaid, kes tegelevad puuetega laste ja noortega, olid artiklist šokeeritud ja ootasid, et ma kirjutaksin vastuartikli, kuna juba viimased viis kuud olen aktiivselt tegelenud vaimupuuetega laste ja noorte teemaga. Kahjuks ei saanud artiklist asja: iga uut lauset alustades tundsin end kui algkooliõpetaja, kes peab selgitama elementaarseid tõdesid, vaidlema vastu millelegi, mis on juba eos nii teemast mööda.”
“Kati Saara Vatmanni jutt sellest, kuidas aastasadu tagasi olid haigete jaoks seegid ja et loomariigis tõrjutakse viletsam välja, on täiesti jabur. Inimkond erinebki loomariigist seetõttu, et oskab näha abivajajat. Arvata aga, et puudega laps on karistuseks vanematele nende eelmiste elude pattude pärast või et “iseäralistel” on tugev energiaväli, mida peljata — sellise jama peale ei oskagi kohe midagi kosta.”