ERRi venekeelse jaama Raadio 4 pikaaegne toimetaja ja saatejuht Ivan Makarov, keda ERRi juhatuse esimees Margus Allikmaa on kirjeldanud kui “meest, kes esindab kõige ehedamal moel vene kirjandusklassikast tuntud intelligenditüüpi, kes on pisut oma ajast ja oludest ees” andis Gossip.ee-le avameelse intervjuu, rääkides poliitikast, meediast ning ka eraelust!

Ivan Makarov, teie sünnipäev ja sünnikodu?
Sündisin Tartus 15 oktoobril 1957 aastal.

Teie ema ja isa ning õed-vennad?
Ema, prof. Aleksandra Gorjatševa, esimene naine Eestis, kes kaitses doktoritöö filosoofia erialal. Isa, prof. Mihhail Makarov, nii Edgar Savisaare kui ka Tunne Kelami õppejõud. Õde on Anna Makarova, luuletaja.

Kui noorelt tekkis teil huvi raadiotöö vastu ning millal oli teie esimene tööpäev raadios?
Kõigepealt kuulasin koolipoisina head rockmuusikat Vikerraadios sügaval stagnaajal, kui rock oli praktiliselt keelatud, ja Led Zeppelin ning Black Sabbath olid nõukogude raadiojaama eetris täiesti uskumatu asi. Hiljem käisin Eesti Raadio stuudios lindistamas Rujaga lugusid.. Siis aga umbes 22 aastat tagasi tegin oma soololugusid ja neid mängis saates “Soovid, soovid, soovid…” Tõnis Erilaid, tänu tema lahkusele saingi kuulsaks. Siis oli Õhtuleht ja sealt läksingi raadiosse päriseks. Täpset päeva ei mäletagi.

Kes töötavad veel Raadio 4-as?
Palju nii kogenud raadiomehi kui ka noori andekaid ja ilusaid inimesi. Mina aga redutan muusikatoimetuses, koos suurepäraste kolleegide, muusikute Natalja Sikkemäe, Irina Svenssoni ja Aleksandr Lukjanoviga. Meid juhib Mari Velmet, kes oskas haritud inimesena olla paljudest asjadest üle ja vältida Eestis tegutsevatele vene toimetustele omast sõltuvust Suurest Kodumaast, kambavaimu ja nõukogulikku šovinismi. Kui poleks teda, oleksime võib-olla juba ise end põhja lasknud, enne tema tulekut olid suhted päris keerulised. Ma ütlen praegu ühe jubeda asja, aga ma tõesti arvan nii: väga hea, et meid juhib eestlane, kes oma päritolu tõttu ei osalenud vene kogukonna sisestes intriigides ja suutis kaitsta meid nii välisohtude kui ka meie endi eest. Paljuski tänu temale oleme vene intelligentide toimetus, aga mitte mingid hurraa-tšapajevlased mõõkadega mikrofonide asemel, ühe välisriigi saatkonna juures tööl ja puhkehetkel šaakaleid mängimas (Vladimir Putini väljend). Ja Raadio 4 on tuntud vene meediaüksustest ainuke, kes ei õhuta rahvusvaenu. Mitte kunagi.

Meenutage palun mõnda põnevat seika raadios, kas on midagi naljakat juhtunud või apsakas ette tulnud?
Apsakaid ei tohi me raadiotöös endale lubada ja isiklikult mina ei lubagi neid never. Aga kord rääkisin ühest Hiina teadlasest, kelle nimi oli (häälduse järgi) Hunj Sunj Võnj Minj. Nii kui jõudsin selle nimeni, hakkasin vene inimesena naerma südamest ja naersin kogu teksti maha lugedes võiduka lõpuni. Uudis oli aga päris pikk. Asi toimus otse-eetris ja polnud midagi parata. Saatelõik muutus aga hitiks, see võeti “mustast kastist” ja seda mängiti korduvalt ka kolleegide poolt. Minult ei küsitud, aga ma polnud ka vastu. Naer on ju tervislik. Soovitaksin seda tungivalt nii Edgar Savisaarele kui ka Tunne Kelamile. Nende olek läheb ikka liiga tõsiseks kätte. Tõsisemaks, kui asi väärt.

Millist raadiojaama ise meelsasti kuulate?
Ärkan igal hommikul kell 7, lähen tööle ja naasen koju kell 21. Nii et aega raadio kuulamiseks praktiliselt ei ole. Kuulaksin autos, aga olen ise bussimees. Kuulen Raadio 4-ja igal tööpäeval kella 17.10-18.00, kuna olen ise eetris saates Raadius ja mul on klapid peas. Kuulen Vikrit igal kolmapäeval kella 12.30-st kuni 13.50-ni samal põhjusel – ise eetris, klapid peas. Pole pääsu! Laupäeviti kuulen R4-ja kella 7-9-ni, kuna olen eetris ja klapid peas. Maal kuulan Vikerraadiot, kuna see on seal kohustuslik jaam, maainimestel on ju hea maitse ja neid huvitab asja sisu, mite loba kleepuvate hittide sekka. Vahel, kui pole und, kuulan Raadio 4 öist nonstoppi, kuna seal on töös umbes 10 000 lugu paarikümnes keeles ja žanris. Seal on palju ka eksklusiivset muusikat, mida mitte kusagil enam ei kuule.

Lemmiksaated telerist?
AK, Navi, Valimisstuudio, Midsomeri mõrvad ja ENSV ETV-s, Reporter Kanal 2-s (eriti ilmaneiud) ja Eesti otsib superstaari TV3-s (eriti Mihkel Raua kommentaarid). Ka kõik Steven Seagali filmid, kuna ta paneb kõigile kaabakatele kohe jalaga näkku, mida mina endale lubada ei saa. Olen poliitkorrektne ajakirjanik pressinõukogude ja eetikanõunikute toel.

Saite tänavu Valdo Pandi preemia, kuidas tunne on?
Väga soe tunne, kuna tegemist on ju kolleegide poolt antud preemiaga. Kuigi olen realist ja saan aru, et ERR-is on kõvemaidki tegijaid. Järgmine raadiomees, kes selle pälvib, on arvatavasti Lauri Hussar.

Huvialad?
Raadiotöö, muusika, kanade, hanede, kokrede ja konnakulleste kasvatamine (kõik need elukad on mul koduloomadeks, mitte söögiks), kalal ja seenel käimine, kivimüüride ladumine maakivist.

Südamelt ära?
Estofoobia vohamine Eesti venekeelses meediaruumis on ületanud kõik piirid. Härrad Luik, Kadastik, Savisaar – uskuge mind, eestlased on ka inimesed. Teie ise olete ju… Miks te lubate solvata ja alandada oma lähedasi ja pereliikmeid teie võimu all olevates väljaannetes, miks teie foorumites võimutsevad stalinistlikud natsid?

Plaanid suveks?
Kogu puhkuse ajal tegelen maatöödega.

Teie perekond ja lapsed ja millega nad tegelevad?
Minu naine Gerli on koduperenaine ja tänu temale ma üldse funktsioneeringi. Minu poeg Mihkel on autode peale mihkel ja muusikamaailmas tuntud kui Mihkel Van, kuulsa Rahvusbemmi esitaja kahasse Andrus Kerstenbecki ansambliga Vanemõde.

Kes on teie lemmiklaulja Eestis?
Birgit Õigemeel on minu lemmik.

Tulevikuplaanid?
Augustis plaanin saada nooreks vanaisaks.

Kuidas teile tundub, kas venelasi diskrimineeritakse Eestis, või on see lihtsalt teatud huvigrupi poolt aetav poliitika?
Vaadake, Sasha Baron Koheni alias Borati veel ühes filmis Ali G valitakse see tegelane Briti parlamenti. Kuid kui ta hakkab seal seadustele ja käitumisnormidele vilistama ning ropendama, viiakse ta saalist minema. “Te viskate mind välja sellepärast, et ma olen neeger!” – karjub ta südantlõhestavalt. Müütilise diskrimineerimise taha on hea peita oma küündimatust, laiskust, lugupidamatust teiste inimeste ja ka seaduste suhtes. See on ju nii mugav. Ei oska tööd teha, teed luusi, saad kinga – pole süüdi mitte sina, vaid neetud natsionalistid. Diskrimineerimisest pasundajad taotlevad tegelikult hoopis privileege – mitte õppida keelt, saada tööle rahvuskvoodi alusel, nagu Nõukogude Liidus said sõjainvaliidid kõikjale väljaspool järjekorda. Mina ei ole invaliid. Olen konkurentsivõimeline.

Kes teie arvates võiks olla järgmine Eesti Vabariigi president?
Valikut ju pole – Toomas Hendrik Ilves, kellele see oleks viimane tähtaeg ja ta oleks juba kasvõi sellepärast erakondadest täiesti sõltumatu president. Me juba saatsime Kreisiraadio Eurovisioonile ja Indrek Tarandi Europarlamenti. Kolmandat korda astuda sama reha peale ma e
i soovitaks. Presidendi valimisega ei tohiks pullida.