Vaariku kutsus oma kunagisse koduteatrisse tagasi Elmo Nüganen, kes eelmisel hooajal tõi välja näidendi “Meie, kangelased”. “Nüganenil klappis koostöö Vaarikuga sedavõrd hästi, et ta tegi Andrusele ettepaneku meie trupiga liituda,” avab Põldmaa Vaariku vangerduse tagamaid.
“Andrus Vaariku viimane tööpäev siin majas oli 31. juulil 1992 ja nüüd, 17 aastat hiljem, on ta siin tagasi,” õhkub Linnateatri direktori Raivo Põldmaa jutust rahulolu. “Võib öelda, et pärast pikka rännuteed on Andrus tagasi kodus.”
Pärast toonasest Noorsooteatrist lahkumist töötas Vaarik kümme aastat Eesti Draamateatris. Seejärel oli ta seitse aastat vabakutseline lavastaja ja näitleja.
Raivo Põldmaa sõnul kaalus ta kaua ja põhjalikult, kas sõlmida Vaarikuga leping või mitte. “Keerulistel aegadel ei julge ju teha julgeid otsuseid,” põhjendab Põldmaa oma kõhklusi. “Aga kuna samal ajal on meil trupis miinus seitse näitlejat, osutus see samm siiski võimalikuks.”
Refereeritud artikli täisteksti loe Õhtulehest