Hedvig Hansonil (36) on seljataga paar vaikelulist plaati, nüüd aga võttis meie üks paremaid jazz’i/souli-lauljaid tuurid üles ja tegi gruuviplaadi.
Kas sellisel uuel kaval on turgu? “Eks ta kitsas ole kõigile, aga olen igasuguseid aegu üle elanud, ja maailmas ka natuke käia saanud, lennujaamast lennujaama sõita. Pean ütlema, et Euroopas on jazz’ipublikut tõesti palju, ja see on väga tore, aga see ei veetle mind, mulle meeldib kodus olla ja olen avastanud enda jaoks eesti keele! Alati võiks rohkem esinemisi olla, ja Eesti on väike – sellepärast tuleb neid plaate ka tihti teha, sest kui teed ühe plaadi, siis on mõned kontserdid ja tuleb jälle mõte: mis nüüd edasi!”
“Muidugi, kui sul on eesmärk teha karjääri muusikuna, siis on selge, et sa pead Eestist ära minema. Aga kui sa tahad olla Eestis, no karjääriks ei saa seda nimetada, aga kui sa armastad muusikat, saad tegelda muusikaga Eestis ning sul tuleb kontserdile inimesi ka, siis on väga hästi. Ma olen saanud ära elada muusikuna Eestis, ütleme nii. Kui maailmakuulsus ja tohutu rikkus ei ole eesmärk, võib vabalt isegi nii pisikeses riigis nagu Eesti muusikat teha.”
“Kolmekümnendates tekkis mul tunne, et kui leian sellise inimese, kellega ma tahan end siduda, võivad ju lapsed ka olla, ma ei tahtnud seda aega ka edasi lükata mingi karjääri pärast. Ma üldse selles mõttes karjäärile ei mõtle, aga ma ei välista, et ühel päeval üritaksin just nimelt jazz-muusikaga uuesti Eestist välja saada. See pole võimatu! Kui sa sellele pühendud. Aga see vajab pühendumist! Pealegi tuleb mul koduigatsus ja minust ei saa suurt maailmarändurit. Miks peakski, pole ju praegu ka viga, tegeled armastatud alaga, elad kodus, koos perega… Jaa, ma ei kujuta ette, et ma peaks iga päev minema kuhugi tööle! Hästi palju vabadust on sellise elu juures.”