Juba kolm aastat pole Ülle Lichtfeldt (40) enam rakverelanna, vaid elab perega Viitnal. Karjapõllu talukohas, mille väravas seisid nad abikaasa Indrek Saarega (37) esimest korda kümme aastat tagasi, samal suvel, kui Ülle mängis Vargamäel Kõrboja perenaist.
Nüüdseks on Karjapõllu taluõuele kerkinud moodne, valgusküllane elumaja ja suvekoduks olnud vana hoone on plaanis transportida tiigi äärde saunaks.
“Ma ei taha kuhugi ööbima jääda, ma pean ärkama oma kodus!” räägib Ülle, kui temaga esimest korda kohtume ja Kadriorus pargipingil papptopsidest kohvi rüüpame – Rakvere teater on “Toatüdrukutega” Kumusse jõudnud. Ehkki trupp annab siin etendusi kolmel järjestikusel päeval, sõidab Ülle igal õhtul koju tagasi. “Ma sõidan alati. Kui Muhumaa ja Virtsu vahel oleks sild, tuleks sealt ka tagasi!” kinnitab külalislavastuste tulest, veest ja vasktorudest läbi käinud näitlejanna. Tõsi, nii, hotelliarveteta, on teatrilegi soodsam, ent ööseks koju jõuda on Üllele nii või teisiti oluline. Laste pärast. Ja kõigi nende hommikute pärast, mil ta seisab oma kodu aknal ja lihtsalt vaatab – metsa, enda istutatud kaski, kuuski, aastaaegade vaheldumist.
“Talvel, kui oli hästi pime ja mul polnud mitu kuud ühtki vaba päeva, siis hommikuti voodit tehes silusin tekki ja ütlesin voodile: “Ma olen juba õhtul kell kaksteist kodus! Olen varsti tagasi!”
Loe edasi ajakirjast Eesti Naine