“Viimased kaks nädalat loen lausa päevi, mil algab sõit koju. Hing ihkab Eesti suve, õlu ja kartulisalatit. Viimati käisin Eestis pea aasta aega tagasi,” kirjutab Katrin Lust-Buchanan oma Õhtulehe blogis.
“Kuigi Inglismaal on võrreldes varasemate aastatega olnud supersuvi, ei ole see ikkagi sama, mis üks korralik heinakuu kodus õhtuste suplustega kohalikes vetes. Juulis ma koju ei jõudnud ja loodan selle aja tasa teha nüüd. August on Londonis surnud kuu, enamus rahvast puhkab Hispaanias ja rikkam Lõuna Prantsusmaal St. Tropez’is. Mina olin sel suvel paikne. Esiteks oli palju tööd maal hobustega ja tänu ilusale ilmale polnudki nagu häda ka koha peal olla,” kirjutab Katrin Lust.
“Eestisse tulekut lükkasin suve alguses koguaeg edasi, mõtlesin, et piletid on odavad ja peale selle rääkis ema uhiuuest London-Tartu lennuliinist, mis pidavat mu koju lennutama umbes 2500 krooniga. Kuna tegemist on suvekuudega, teadsin et lennukipiletid on kallimad kui sügisel või talvel ja viimasel hetkel ma neid kindlasti ei osta. Esmalt hakkasingi ema soovitusel otsima lendu otse Tartusse. Seda, kustkohast ta oli lugenud artiklit London-Tartu imeodavast lennust, ma ei tea – minule andis internet sellise paketi hinnaks umbes 7000 krooni. Odavam oleks sõita Estonian Air’iga, mis pakkus tol hetkel imelikke aga soodsaid pileteid Londonist Eestisse läbi Taani või Rootsi – sellega oleks saanud Eestisse 6000 krooni eest umbes 12 tunniga. Lennu tegi surmpikaks nelja kuni kuue tunnine vahemaandumine.”
“Kolmas võimalus oli Ryan Air, millega ma Riiga enam sõita ei tahtnud, see viga sai tehtud eelmisel sügisel, kui ma Riiast neli tundi seenerongiga Valka vaagusin, kust vend mu auto peale võttis ja kõige lõpuks koju sõidutas. Kokkuvõttes pöördusin ikka vana hea Easyjeti juurde ja ostsin piletid 200 naelaga (ligi 5000 krooni). Sõit on kiire ja kokkuvõttes säästan nii aega kui raha.”
Refereeritud artikli täisteksti loe Õhtulehest