Eesti Ekspressi lugu neljast lapsest, kes kaabakatest vanemate hoolimatuse tõttu alatoidetud ja -arenenud, ei jäta tõenäoliselt kedagi külmaks. Kuidas saakski? Olen artikli lugemisest saadik kerges šokis. Mis inimesed need sellised on? Kuidas sai juhtuda, et neli last elasid ülimas vaesuses ja mustuses, nii et keegi, ei uued ega vanad naabrid, ei märganud? Ja kui märgati, miks tegutseti alles ei-tea-mitmendal väljakutsel? Küsimusi, mis eeloleva lastekaitsepäeva valgel eriti räigelt kõlavad, on palju, kirjutab Kerttu Rakke Naisteka blogis.

“Riiki on põhjust süüdistada küll. Kui vaadata riigikogu infotundi, siis jääb mulje, et käib võistlus retoorilisemate küsimuste esitamises ja võimalikult mööda vastamises. Ma ei ole kunagi seda saadet vaadates targemaks saanud, vihasemaks aga küll. Kui aastast 2004 pole suudetud korralikku lastekaitseseadust vastu võtta, on ilmselgelt tegemist halva tööga. Kui tavaline inimene teeb oma tööd halvasti, siis ta vallandatakse. Meil ei vallanda valitsust keegi. Eesti inimeste hääl on üsna vaikne, ja kui keegi ka viitsib Toompeale millegi pärast piketeerima minna, ei muuda see midagi. Osa inimesi sõimab internetis Eesti riiki, nagu see oleks mingi anonüümne koll. E-riigile kohaselt aga võiks olla siingi rahva sõnaõigus suurem kui lihtsalt hydeparkilik väljaelamine. Muidugi on lihtsam silm kinni pigistada ja rahvast mööda vaadata.”

“Täpselt samamoodi pigistavad silma kinni naabrid, kes elavad kõrvuti peredega, kus juuakse ja kakeldakse. Põhjuseid on palju. Pärast politseisse kaebamist võib oodata lärmakatelt korrarikkujatelt vähemalt sõimu, kui mitte kättemaksu. Teiseks — mis sellest kaebamisest kasu on, kui sellest midagi ei muutu? Mõne aja pärast on jälle üks purjus, teine pisarais ja kolmas hirmust nurgas kükitamas. Ja muidugi ei saa ära unustada ebaõiget, kuid inimlikku „jaanalinnu”-stiili — „ah, ma kohe ei taha teadagi, mis seal toimub!” Üleskutse märgata ja helistada ei pruugi kanda vilja, kuni inimesed ei taha ennast asjasse segada. Loodetakse, et ehk laheneb asi ka niisama…”

Refereeritud artikli täisteksti loe Naistekast