“Inimesed räägivad täiskasvanuks olemisest, kuid kas keegi üldse teab selle mõistet? Kõik me tõlgendame selle sõna enda jaoks nii nagu kellelgi mugavam on. Mõne jaoks on täiskasvanud inimene see, kes loob pere, mõne jaoks tööle minek, kolmanda jaoks vastutustunne. Kuid miks me tahame kole hirmsalt suureks saada?” arutleb Unistuste Pritntsessi saatest tuntust kogunud Maris Altma oma blogis.
“Tänapäeval on see kui võidujooks, kes ees see tegija. Kuid kui te tahate olla täiskasvanud siis jääge ka selle juurde, mitte ärge pendeldage edasi tagasi. Kurb on vaadata kuidas inimesed konkreetselt raiskavad oma noorust sellele, et näha välja keegi kes nad pole. Tüüparvamus on see, et teed tõsise näo pähe ja teed paar kuiva nalja ning oledki IN. Kuid kui oled elurõõmus, naerad tihti elu kui ka olude üle ning teed paar nilbet nalja oled automaatselt vigane peast ja puhta laps.”
“Kuid elurõõm, naer ja totrused on meie energia, meie noorus mis jookseb ajast kiiremini. Aeg ei peatu ja noorus ka mitte. Me ei saa kunagi seda tagasi ja tagasi vaadates tundub mööduv kui raisatud tuulde. Kas elu mõte on näida võimalikult täiskasvanud välja, et meeldida inimestele?”
“Pidage meeles, et miski ei püsi ja raisatud hetked, kui üritad olla keegi teine on tulevikus kui noahaav südamesse. Ärge mõelge mida inimesed arvavad teist, see on ajaraiskamine, sest probleem peidab end nendes kes virisevad.”