“Suudan palju lähema suhte saavutada mõne kunstiteosega, muusikateosega, vahest ka loodusega, kui mõne inimesega,” tunnistab multitalent Mart Sander Kroonikale. Ta vajab üksindust, et endasse jaksu koguda. Mart Sander (43), tundes end pidevalt nagu võõras keskkonnas, on loonud endale kodust kookoni, kus segamatult hingerahu ammutada. Mart suudab tõeliselt romantiline olla vaid siis, kui keegi teda ei sega…
Kui sa soetasid Austriast paari kuu eest 1882. aastakäigu tiibklaveri, otsustasid anda kuue-aastaselt vanematelt kingiks saadud klaveri Riga Haapsalu lastekodule. Oled viimastel aastatel teinud palju haigete, õnnetu elusaatusega laste heaks. Mil määral tugineb laste aitamisele pühendumine teatud igatsusele, et sul endal neid pole?
Kõigepealt väike ninanips ajakirjandusele – kui midagi ei tea, ei tähenda, et seda ei ole! Aga jah, hulkuvad koerad teevad ka lapsi, selle üle ei ole füüsiliselt vaja uhkustada. Neid aga, kes lapsi tõeliselt kasvatavad, neid eluks ette valmistavad, on kahetsusväärselt vähe isegi ausate pereinimeste hulgas. Loomulikult vajavad täiskasvanud ja edukate inimeste abi just need, kes enda eest ise võidelda ei saa – eelkõige loomad ja vanemateta lapsed. Ühiskonna tugevuse määrabki see, mil määral see ühiskond suudab oma nõrgimate liikmete eest hea seista. Ma usun, et üritaksin heategevusse panustada ka siis, kui ma ööpäevaringselt oma järeltulijaid kasvataksin – üks ei pea automaatselt teist välistama. Annetasin kodutute loomade varjupaigale juba siis, kui olin alles koolipoiss.