“Kui inimene hukkub, räägitakse tavaliselt tema elust ja tegudest. Osama bin Ladeni puhul aga tundub, et räägitakse kõigest muust: kes ja kuidas ta tappis ja mattis ning kas ta üldse on surnud,” kirjutab kerttu Rakke Delfis.

 

“Ameerika rahvas juubeldab, sest kole koll on võidetud. Vastukaaluks on osa inimesi (ka Eestis) on solvunud, et bin Ladeni surma järel rõõmustatakse. Miks nad on solvunud? Kes need solvunud hukkamõistjad on — ise pole nad ju end muhameedlasteks või alkaiidalasteks nimetanud?”

“Inimese surma üle rõõmustamine olevat ebaeetiline ja inimõiguste vastane, mis sest, et inimene on kurjategija. Nojaa, arvestades kriminaalseid sündmusi ja nende kajastamist, tundub aeg-ajalt, et vaid siis ongi inimesel inimõigused, kui ta midagi paha korda on saatnud. Nii võib pidada solvunud hukkamõistjaid konservatiivseteks seadusekuulekateks kodanikeks.”

“Samas meenutab taoline hukkamõist naisi, kes kirjutavad armastuskirju eluks ajaks vangi mõistetud mõrtsukatele ning mõnel juhul isegi abielluvad nendega, olles siiralt veendunud, et just nemad on need erilised olendid, kes kriminaali paksu kurva koore alt tema inimliku headuse üles leiavad. Nii võib neid solvunud hukkamõistjaid pidada ka lihtsalt naiivseteks masohhistlikeks lammasteks.”


Refereeritud artikli täisteksti loe Delfist