Iisraeli teadlased näitasid, et DNA-asitõendeid on võimalik fabritseerida, mis õõnestab seni kriminaaljuurdluses süütõendi kullastandardiks peetud meetodi usaldusväärsust.
Teadlased fabritseerisid vere- ja süljeproove, mis ei sisaldanud mitte eritiste loovutajate, vaid kellegi teise DNA-d. Samuti näitasid nad, et kui neil on juurdepääs mõnes andmebaasis leiduvale DNA-profiilile, suudavad nad konstrueerida profiilile vastava isiku DNA-proovi, milleks pole vaja ühtegi koerakku isikult endalt, kirjutab New York Times ja vahendab Forte.
“Kuriteopaiga saab täies ulatuses lihtsalt konstrueerida,” ütleb ajakirja Forensic Science International: Genetics veebiversioonis avaldatud teadustöö juhtiv autor Dan Frumkin. “Iga bioloogia eriala üliõpilane saaks sellega hakkama.”
Frumkin on ka ettevõtte Nucleix asutaja. Tel Avivis tegutsev firma on välja arendanud testi, millega saab tõeliseid DNA-proove võltsingutest eristada ja mida Frumkin loodab kriminalistikalaboratooriumidele müüa.
Võltsitud DNA-tõendite sokutamine kuriteopaikadesse on vaid üks järelm teadustöö tulemustest. Teine võimalik kaasnähtus võib olla eraellu tungimine.
Mõnede töös kirjeldatud tehnikate abil võib olla võimalik koguda suvalise inimese DNA-d tema poolt minema visatud joogitopsist või sigaretikoni küljest ning konstrueerida selle abil süljeproov, mille võib anda geenitestimis-ettevõttele, mis analüüsib näiteks põlvnemist või mingitesse haigustesse haigestumise riski. Pole välistatud, et kuulsused peavad hakkama kartma “geeni-paparazzosid”, arvab Johns Hopkinsi ülikooli geneetika ja avaliku regulatsiooni keskuse teadur Gail H. Javitt.
Ameerika kodanikuõiguste liidu teadusnõustaja Tania Simoncelli sõnul on tulemused murettekitavad. “DNA-d on roimapaigale palju lihtsam salaja tekitada kui sõrmejälgi,” ütleb ta. “Me konstrueerime kriminaalõigussüsteemi, mis usaldab sellist tehnoloogiat aina rohkem.”
USA riikliku standardite ja tehnoloogia instituudi inimidentiteedi testimise projekti juhataja John M. Butler ütleb, et talle “avaldas muljet, kui osavalt suudeti võltsitud DNA-profiile fabritseerida, aga ma arvan, et keskmine kurjategija millegi sellisega hakkama ei saaks”.
Teadlased fabritseerisid DNA-proove kahel moel. Üks nõudis tõelise, ehkki väga tillukese DNA-proovi olemasolu, mille võib saada juuksekarvast või joogiklaasilt. Tilluke kogus DNA-d kasvatati suureks standardse tehnika abil, mida nimetatakse täisgenoomi võimendamiseks (ingl whole genome amplification). Teine tehnika eeldas juurdepääsu korrakaitseorganite andmebaasidele, kus inimgenoomi 13-le variatsioonipunktile viitavate tähe- ja numbrijadadena säilitatakse DNA-profiile.
Refereeritud artikli täisteksti loe Fortest