“Mul on omad signatuur-parfüümid, mida vaheldumisi kannan. On lõhnu, mille peale võib alati kindel olla,” räägib Merle Palmiste. Lõhna puhul pole vähem tähtis, kui see on lähedase inimese kingitud. “Ta on sinna sisse pannud oma mõtted ja tunded. Sellel on suur väärtus.”
Merle jumaldab ka seda, kui triikimisvedelik on lõhnastatud. Tema kodus põlevad sageli Agent Provocateur`i küünlad ning ta jumaldab värskeid lilli. “Parfüümitööstus ei saa kunagi päriselt lõhnava lille vastu. Ma armastan piibelehti, jasmiini, roosi ja gardeeniat. Viimast võin kodus tundide viisi nuusutada,” räägib näitlejanna Publikule.
Merle soovitab neile, kes tunnevad lõhnamaailma vastu erilist tõmmet, lugeda läbi Patrick Süskindi raamat “Parfüüm. Ühe mõrvari lugu” või vaadata sama teose põhjal vändatud filmi. “Ma nii mõistsin seda mõrvarit ja tema armastuse igatsust.”
Palmiste sõnab, et lõhna on tegelikult võimatu sõnadesse panna. “See võib olla pilk … Lõhn on nagu luule, väga poeetiline, väga isiklik. Aga võibolla on lõhn hoopis kõnekas vaikus?”