Minu tutvusringkonnas peetakse emadepäevast väga lugu, naistepäev on selle kõrval rohkem nagu sõnakõlks. Mina ise ei saanud 15-17 aastat emale emadepäeval lilli viia, sest just sel maikuu nädalavahetusel toimus Lätis Vidzemes tantsuturniir, mida korraldas mu väga hea tuttav tantsuõpetaja ja kus ma kohtunikuks käisin.
Ema oli päris õnnetu, et ma alati emadepäeval ära olin, kuigi käisin alati pärast talle lilli viimas. Nüüd pole seda turniiri juba mitu aastat korraldatud ja ma olen saanud ema ja ämma õigel päeval meeles pidada.
Vidzeme võistlusel olid mul tavaliselt tütred kaasas ja nemad püüdsid mind pühapäeva hommikul lilleõie või kaardiga üllatada. Meie peres on üldse selline komme – juba siis, kui ma ise noor tütarlaps olin –, et ka näiteks sünnipäevade puhul ikka äratatakse varakult lilledega üles. Pärastpoole saab siis lauda istutud ja tähtpäeva väikese söömaajaga tähistatud, eks eestlastele ikka meeldib pidupäevi söögilauas tähistada.
Nelja ja poole kuune tütrepoeg Marcel mulle loomulikult veel lilli ei too, aga tema päikseline naeratus on mulle lillede eest.
Pean traditsioonide järgimist väga tähtsaks, aga tantsuõpetajana puutun igapäevaselt kokku laste ja lapsevanematega ning mulle ei mahu pähe, kuidas vanemad kurdavad, et nad ei saa oma 12-13-aastaste lastega hakkama. Ütlevad, et proua Klandorf, tal on puberteet, ta ei kuula sõna, ma ei või talle midagi öelda, äkki teid kuulab. See on puhas kasvatamatus. Korra ja distsipliiniga tuleb last harjutada maast madalast, juba mõnekuusest peale. Siis tekib ka vastastikune lugupidamine, et lapsele on ema ja emale laps kõige tähtsam. Kui seda austust pole, siis mis emadepäevast saab üldse juttu olla ega maksa ka imestada, kui laps emadepäeval lilli ei too.
Merle Klandorfil on täiskasvanud tütred Helen ja Heili ning 4,5-kuune tütrepoeg Marcel.