Emadepäeva on meie peres tähistatud nii kaua kui ma mäletan. Minu lapsepõlves käidi emadepäeval kindlasti Järvamaal Koeru surnuaias, sest mai alguses on juba nii ilusad ilmad, et saab hauad korda teha. See oli kogu suguseltsi üritus ja minu emaema oli nagu matriarhaadi ülemus. Asi ei piirdunud ainult haudade korrastamisega, vaid ka meenutati, kes ja millised inimesed nad olid, räägiti igasuguseid lugusid.
Minu ema on pärit viielapselisest perest, kus kogu suguseltsi tähtpäevi – ristimised, pulmad, kahjuks ka matused – tähistati suurelt. Ka sünnipäevaõnnitlejate ring oli väga suur. Selliste pere-traditsioonide, ka kristlike traditsioonide – meie peres ristiti ja laulatati nõukogude ajalgi – au sees hoidmist olen ka mina püüdnud oma peres edasi kanda, oma lastele edasi anda. Nagu ka emale omast tugevat usku iseendasse, seda, et väga paljude asjadega elus tuleb ise hakkama saada – ja saabki.
Minu enda lapsed on veel nii väikesed, et emadepäevad on piirdunud lasteaiapidude ja üheskoos koogi söömisega. Tänavu sõidame pärast hommikust väikest tähistamist emadepäeval vanaema juurde, seegi on osa põlvkondade sidususest. Sügisel tähistame ka isadepäeva, mida ma pean samuti väga oluliseks, sest see on osa laste ja vanemate omavahelisest suhtlusest, selle tähtsustamisest.
Mailis Reps on ema kolmele lapsele – Richardile 7, Elisabetile 5 ja Karl Robertile 3 .