Electra (35) astub stuudioruloole ja lööb niimoodi särama, et sädemed lendavad. Tema miniatuurne kogu võtab graatsilisi poose, ta naerab ja hüppab ja tunneb end vabalt nagu kala vees, kirjutab Kristina Herodes Kaubamaja ajakirjas Hooaeg.
“Aeg on ju piiratud, ei raatsi seda kulutada tegemiste, inimeste ega asjade peale, mis pole seda väärt ega too ellu positiivseid emotsioone.”
Hetk hiljem riideid vahetades mainib ta nagu muuseas, et on tegelikult palavikus, ometi ei viita sellele ainuski märk. Kuidas ta seda suudab?
Electra habras naiselik välimus ja mahedalt kõrva paitav hääl on Eestis kõigile tuttavad, vähem teatakse, milline inimene selle ilusa fassaadi ja täiuslikult distsiplineeritud käitumise taga peidus on – õrna hinge ja tohutu tahtejõuga, tilluke tugev naine.
Ta suudab end alati kokku võtta, olgu olukord kui tahes hull. Maagiline x-faktor, mis kõik tema ümber päikesepaistega üle kuldab, tuleb sisemisest soojusest ja kontsentreeritusest – kui ta midagi teeb, siis pühendunult.
“Teen iga tööd nii hästi kui suudan, et võiksin iseenda üle uhke olla,” ütleb Electra, kelle jaoks teiste tunnustus pole veel mingi näitaja – ta tahab endast maksimumi anda. “Elan põhimõtte järgi, et korralikult tegemisele kulub täpselt sama palju aega kui lohakalt tegemisele. Anna endast parim ja ära kunagi oota tänu.”
Mida lähemalt Electrat tundma õppida, seda selgemaks saab, kui põhimõttekindel ja nõudlik on see pisike pärl. Hoolimata sellest, et ta võiks looduse kingitud glamuuril rahumeeli liugu lasta, tahab tema tegeleda asjadega, millel on sisu.
“Aeg on ju piiratud, ei raatsi seda kulutada tegemiste, inimeste ega asjade peale, mis pole seda väärt ega too ellu positiivseid emotsioone. Kui teaks ette, et see on viimane kord, oskaksime ehk rohkem hetke nautida ja oleks hiljem rohkem ilusat mäletada. Kes ei mäletaks oma esimest suudlust, kuid kas sa mäletad viimast?”
Aastatepikkune töö meelelahutusmaailmas pole Electrale kõva koorikut ümber kasvatanud, ta on tundlik ja emotsionaalne, laseb asjadel endale korda minna.
“Ma olen hästi enesekriitiline, aga see ei sega mind, vaid aitab edasi. Minu arvates võiksid sõbrad ja koostööpartnerid üksteise suhtes ausad olla – parem ütle, kui midagi saaks paremini, ära tee niisama head nägu.”
Kaamera armastab Electrat ja seetõttu on raske mõista, miks teda mõnda aega teles näha pole olnud.
“Tead, ma leian, et maailma ei ole vaja rohkem odavat mõttetut kaupa – olgu siis meelelahutuse või millegi muu kujul. Ma ei suuda müüa oma hinge! Sellepärast olen loobunud pakutud teleprojektidest. Kvaliteet on minu jaoks meeletult tähtis, et inimesed suhtuksid oma töösse austusega ja pingutaksid kogu südamest, tahan koostööd teha nendega, kas mõtlevad samamoodi.”
Viimasel kümnel aastal oleme näinud massiliselt hetkekuulsusi, kelle kenast suukesest pudenenud sõnad kõlavad sama tühjalt nagu juuksepikenduste all kõmisev pea.
Electra ei sobi sellesse pilti, tema ei suudaks kunagi olla vaid kena nukuke, kes teiste poolt ettekirjutatud mõtteid maha loeb. Tema terav mõistus ja sõnaosavus võib hetkega nii mõnelgi ennasttäis mehel jalad alt viia.
“Mul on piinlik kuulata teles näiteks vigases keeles ja fantaasiavaeseid vahetekste. Mõtlen alati, miks inimene ei tee neid ise paremaks. Kas inimestel ei ole iseloomu või eneseuhkust? Piinlik on vaadata eetripraaki ja mõttelaiskust. Mis siis saaks, kui samamoodi mõtleks arst – täna ei viitsi inimesi ravida, teen kuidagi muuseas ära?”
Refereeritud artikli täisteksti loe ajakirjast Hooaeg
[ot-gallery url=”gallery/electra-olen-loobunud-pakutud-teleprojektidest-sest-ma-ei-suuda-m%c3%bc%c3%bca-oma-hinge”]