“Olen suur naljafilmide austaja ja loomulikult on kiusatus ka ise neid teha. Ma ei saa üldse aru, miks seda õigustama peab, tõsise meelega lavastajailt ei nõuta ju aru, miks nemad draamat viljelevad,” räägib filmimees Andres Maimik Postimehele.
“Seal sektoris, kus tehakse tõsiseid, sügavaid ja sotsiaalkriitilisi linateoseid, käib päris tihe konkurents, naljafilmi poole peal on tunduvalt lahedam. Lõppude lõpuks sisaldavad ka paljud dokid koomilisi elemente,” räägib Andres Maimik.
“Võimalik ka, et mu elutaju ongi selline mažoorne ning paradokse otsiv. Komöödia ei pea ilmtingimata olema pullitegemine või tähendama, et mehike tõmbab lollaka paruka pähe ja teeb porgandi häält. Läbi naeru võib esitada dramaatilisi olukordi ning inimlikke emotsioone ja suhteid: sõprust, armastust, pürgimust, kurbust, kimbatust ja meeleheidet. Ka komöödia võib olla väga kaasatundev ning kaasaelav.”
Refereeritud artikli täisteksti loe Postimehest