Ohmygossip.ee / Ohmygossip Couture / OHMYGOSSIP Teen / Intervjuud / Seltskonnauudised / Suhted & Seks / Üritused / Blogid / Mitmesugust / Ilu & Mood / Film & TV / Gourmet
NordenBladet.ee / Ühiskond, Poliitika ja Äri / Reisimine & Kultuur / Kodu & Lapsed / Tervis, Keha & Vaimsus / Helena-Reeda Blogi / Eesti uudised / Soome uudised / Päevauudised

Andres Anvelt Gossip.ee-le: Eestlane on muutunud ja muutub ka edaspidi

Kaitseväe juhataja nõunik Andres Anvelt, kes peagi läheb Riigikkokku Eesti elu edendama, räägib, et politsei on läbilõige meie ühiskonnast, sest seal töötavad osad meist – neid inimesi ei ekspordita ega ka kloonita. “Uskuma peab sellesse, et ka naaber või ka võõras tuleb appi, kui sul endal kuri kaelas,” räägib Andres Anvelt Gossip.ee-le.

Andres Anvelt, teie sünnipäev ja sünnikodu?
30 september 1969, Tallinnas, Eesti Panga kõrval olnud kunagises sünnitusmajas

Õed- vennad?
Viis aastat vanem vend.

Teie perekond ja lapsed?
Esimeset abielust täiskasvanud tütar, kallis abikaasa, ema. Perekonda valvab valvas krants Pämmi.

Millal ja kuidas tutvusite Kärt Karpaga?
02.10.2004 intervjuu ajal Englishman Pubis. Tema intervjueeris, mina armusin, jäimegi kokku.

Kelleks unistasite saada lapsepõlves?

Seinast seina, tahtsin saada küll lenduriks, režisööriks, ajaloolaseks aga kunagi ei tulnud pähe, et miilitsaks-politseinikuks.

Kuidas sattusite tööle politseisse ning millal ja kus oli teie esimene tööpäev politseis ning millal viimane?

Politseisse-miilitsasse sattusin esimese armastuse pärast. Olin asunud õppima TPIsse autondust (isa jälgedes) kui sain aru, et peab peagi Vene kroonusse minema. Nägin kuidas kõik sõbrad, kes läksid, kaotasid oma pruudid. Nõmme miilitsakool pani kokku esimest eesti gruppi (ilma sõjaväeta), see oli 1987 oktoobris. Läksingi sinna, kuid kui tüdruksõber sellest teada sai jättis mu kohe maha :-) Esimest tööpäeva kui sellist ei mäletagi, kuna õppimine ja töö käis käsikäes. Esimene praktikakoht oli Viru hotellis välismaalaste “päästmise” osakonnas, kuid tööle läksin toonasesse Tallinna Lenini rajooni kriminaaljälitusse (hilisem Kesklinn) autovarguste gruppi. Viimane töökoht oli Politseikolledži direktor ja kuupäevaks vist 22. juuni 2006.

Meenutate ehk mõnda põnevat seika seoses politseitööga?

Neid on nii palju ja parem on neid kirjeldada oma raamatutes, mida seni olengi teinud nii “Punases elavhõbedas” kui “Direktoris”. Mis politseinikule põnev võib tavainimesele tunduda, kas õudne või vastukarva. Kes tahab teada see lugegu.

Kas Koit Pikaroga ka kokkupuuteid oli, kui jah, siis kuidas teda iseloomustaksite?

Ta oli mu esimene tõsine ülemus politseis alates 91 kuni 96. Oli tubli töörügaja, kes oli tolleagsesse hullu aega ideaalselt sobiv. Jällegi on tema iseloom kõige paremini aru saadav raamatust “Punane elavhõbe” Ekskavaatori kangelase nime all ja mingil määral ka samanimelises filmis Peeter Oja mängitud Buldooseri kangelases.

Miks on teie arvates Eesti Politsei puhul lugu selline, et kui kannatanul on teada varga asukoht ja muud andmed, ei liigutata lillegi, nii juhtus näiteks mullu augustis Raadio Elmar saatejuhi Lauri Hermanniga?
See on laiskus, mis tihtipeale ajatakse ressursivähesuse kaela. Viimaste aastate jooksul on politseis palju õpetatud nö klienditeeninduse oskust – politsei igapäevatöö on aga palju loomingulisem, kui lihtsalt naeratamine. Sellistest asjadest ja juhtumitest tuleb avalikkust teavitada, vastasel juhul ei muutu midagi.

Mis on teie huvialad?
Nagu eelpool öeldud – kirjandus – igasugune, nii enda kirjutatud kui teiste oma lugemine. Kindlasti ka närverahustav aiandus, ekstreemsed olukorrad looduses, nagu sukeldumine, mäestikud jne (võimalusel väljaspool Eestit).

Südamelt ära?
Mis südamel see paberile, nii, et kõik jälle raamatutes.

Teie senised töökohad ning millist ametit praegu peate?
Esimene töökoht: Eesti Telefilm, helioperaatori assistent.

Alates 1987 kuni 2005 politseis erinevatel ametikohtadel kuni Keskkriminaalpolitsei direktori ja Politseikolledži direktorini välja.

Praegu Kaitseväe juhataja nõunik ning kuskil märtsi lõpust siis Riigikkokku Eesti elu edendama. Kindlasti jäävad ka seal minu põhivaldkondadeks nii sisejulgeolek kui ka riigikaitse.

Millist raadiojaama enim kuulate?

Kahtlemata KUKU, nädalavahetuse õhtutel ka Elmarit, hommikuti auto roois Sky Plusi hommikuprogrammi.

Mida vaatate telerist?
Kindlat eelistus ei ole, kui aega, siis head filmi või krimiseriaali.

Kes on teie arvates meil Eestis tõelised superstaarid?

Need, kes julgevad rääkida, mis arvavad ja ei vihka teisi inimesi. See on aga rakse. Kui ei nõreta vihast – oled hea saak nendele, kes nõretavad.

Kas olete rahul praeguse valimisseadusega, või leiate, et see vajaks muutmist?

Valimisseadusega pole kurta midagi, suurim probleem on ehk selles, et kui annad hääle erakonnale, siis võib selle saada keegi vähetuntav või -usutav. Erakonnasüsteemi lõhkuda pole mõtet, sest siis oleks me valitsuskoalitsioone raputaval munakiviteel. Küll peavad erakonnad ennast atraktiivsemaks ja usaldusväärsemaks tegema, et nii palju üksikkandidaate ja protestihääli ei oleks. Eelkõige rahastamise ja siis ka poliitilise kultuuri vallas. Aga küll me sinna jõuame. Osad meie erakondadest on seda juba saavutanud, nüüd tuleb ka veel end uskuma panna.

Kas valimas käisite ning kui käisite, siis kelle poolt hääletasite, kui see saladus pole?

Käisin, hääletasin oma kodupartei poolt – sotside poolt – oma piirkonnas Harjus ikka Urve Palot!

Tulevikuplaanid?
Poliitikas häält näidata, kuid kindlasti ka looming – see on parim puhkus.

Mis teid enim vihastab meie poliitilise elu juures?

Märkisin seda juba ka eespool aga lisaks sellele veel ka teatud stagnatsioon ja kohapeal tammumine, peata olek peale seda, kui projektid (EL, NATO, Euro) on lõppenud. Aga see pole viha, sest vihkamist ei salli, vaid mure, mida proovin aidata lahendada läbi oma aktiivse eluhoiaku.

Ja mis rõõmustab?

Rõõmustab, et inimesed üha rohkem mõistavad, et väga palju on nende käes. Ei maksa seda alahinnata – tegin 2 korda elus valimiskampaaniat ja nägin seda reaalselt. Kisavad need, kes ise ei viitsi eriti midagi ära teha. Et sellest osast ennast välja arvata, sukeldusin ka poliitikasse.

Mida arvate surmanuhtlusest kõrgeima karistusmäärana, kas see tuleks taas kehtestada?

Ei toeta. Esiteks riik ei anna elu ega tohi ka seda ära võtta ja teiseks on eluaegne karistus palju karmim ja aeganõudvam kui surmanuhtlus. Kindlasti kanname seetõttu ka teatud majanduslikku koormat, kuid igasugune raha ei ole väärt tapmist, ka riiklikku. Surmanuhtlused ei ole kuskil maailmas tapmise arvu vähendanud – see on võimalik läbi inimeste ja ühiskonna muutuste ning ärge unustage, et Eestis on täna üle nelja korra vähem tapmisi kui nt 93-94. Me oleme muutunud ja muutume ka edaspidi.

Miks peaks Eesti rahvas politseisse uskuma, kui politseilt abi ei saada väiksemate varguste puhul, sest tähelepanu pööratavat alles siis, kui kahjusumma on teatud piirist alates, või ma eksin?
Päris nii see ei ole, et summast oleneb. Iga vargusega ei saagi tegeleda ja ka inimene ise peab hoolsam olema. Politseisse peab uskuma juba sellepärast, et meil on viimase aastakümne jooksul tuhanded inimesed ellu jäänud ja teiseks sellepärast, et ega politsei ei tee m
eie elu turvaliseks üksinda, vaid ainult koos meiega. Uskuma peab sellesse, et ka naaber või ka võõras tuleb appi, kui sul endal kuri kaelas. Politsei on aga läbilõige meie ühiskonnast, sest seal töötavad osad meist – neid inimesi ei ekspordita ega ka kloonita. Nii, et usalda politseid nagu iseenast või sõpra. Nii lihtne see ongi.


Tags assigned to this article:
Andres Anvelt


Reklaam:


Reklaam:

Tippkvaliteediga loodussõbralik Skandinaavia luksuskosmeetika - ElishevaShoshana.com

error:
Copyright © NordenBladet 2008-2020 All Rights Reserved.
Skandinaavia / Põhjamaade uudised ja info eesti keeles.
Scandinavian / Nordic news and info in Estonian.
Nordic News Service & Link Directory