Kirjanik Viivi Luik (64) tekitab oma tekstiga lugejais tunde, et viimaks ometi on keegi neid mõistnud.
Teie loominguline minategelane vahendab väga veenvalt eri aistinguid: maitseid, lõhnu, värve, helisid… Kuidas jäädvustate mällu läbielamisi, tajusid?
Kuna ma tajun aega alalise olevikuna, on kõik, mida ma olen kunagi elus kogenud, niisama elav, nagu oleks see just praegu toimunud. Tarvitseb ainult keskenduda, ja ma olen nendes kohtades ja nendes aastates, mida ma parajasti kujutan. Need kohad ja inimesed elavad minus, on osa minust. Mul ei ole neid tarvis meenutada, nad on kogu aeg olemas.
Loe edasi ajakirjast Eesti Naine