Pärast ema surma leidis näitleja Ene Järvis (63) oma lapsepõlvekodust vana klade. Lähemal uurimisel osutus see päevaraamatuks, mida isa oli pidanud kolme aasta jooksul.
“Vaadake, milline kalligraafia! Meesterahvas ja selline käekiri!” keerab Ene Järvis vana ruudulise kaustiku lehti. Klade, kus iga viimne kui ahas rida on täidetud laitmatu voolava pliiatsikirjaga (“Seda peab luubiga lugema, silmad väsivad ruttu!”), pärineb aastaist 1967–1969.
Enele meenub üks ammune kihlvedu, kus isa lubas kirjutada postmargi taha suure hulga tähti, palju täpselt, enam ei mäleta. “Too teine mees ei uskunud, et ta suudab. Ometi võitis isa kihlveo!” rõõmustab tütar veel palju aastaid hiljemgi ja lisab: “Minul endal on hästi kole käekiri.”
Vanalt fotolt, kus poolteiseaastane Ene istub ema Amanda Elfriide süles ja tema õde Mare (6) isa Pauli süles, vaatab vastu kõhn prillidega mees. “Mulle meeldivad ka kiitsaka näoga mehed,” ütleb Ene fotot silmitsedes. “Ilusa näo ees tekib mul umbusk või tõrge. Otsin ilmselt mehes midagi muud. Vana tarka, teravate näojoonte ja prillidega meest nähes tunnen aga kohe, et teda ma usaldan.”
Loe edasi ajakirjast Eesti Naine