Siiri Kuusmann on vaatamata oma indiaani välimusele ehtne eesti tüdruk, kuigi mitte tavaline. Tema hobide ja tegevuse hulka ei kuulu ehitud sülekoerakesega tikk-kontsadel ringipatseerimine, vaid motorcycle hillclimbing (tsiklite mäkketõus) ja tätoveerimine – seda nii enda kui ka teiste nahale, kirjutab Märtsi Playboy.
Kust on pärit teie motohuvi?
Motopisiku sain juba päris varakult. Mäletan, kuidas plikatirtsuna vaatasime mu lapsepõlve kodukohas sõbrannadega, kuidas üks suur poiss sõidutas Jawaga oma pruute ja hirmus tahtmine oli ise ka sõidutatud saada. Loomulikult jäin sellest ainult unistama, sest kes ikka sellist tatikat peale võtab. Paar aastat hiljem said mu vennad endale mopeedi ja loomulikult hakkasin ka mina sellega sõitmist harjutama. Siis tuli juba krossikas ja nii ta läks, kuni 1996. aastal soetasime oma endise elukaaslasega esimese tsikli, milleks oli ümberehitatud solo-Dnepr. Loa tegin 1997 ja sellest ajast olen ringi sõitnud väga erinevate tsiklitega. Tsiklite mäkketõusu kui spordialaga olen tegelenud kaks hooaega.
Millised on teie suurimad saavutused sellel alal? Mida tahate veel saavutada?
Minu jaoks suur saavutus on üldse see, et ma hakkasin nii hullu alaga tegelema. Kui ma alustasin, siis esimesel hooajal olin ainuke naine sellel alal. Teisel hooajal lisandus veel üks hulljulge. 2010. aastal jagasin Eesti meistrivõistluste sarjas 12.–13. kohta (selles masinaklassis tegi kaasa 26 sportlast). Mida veel saavutada – ikka paremaid tulemusi ja kümne sekka pääseda.
Millised mehed teile meeldivad?
See on nüüd küll väga raske küsimus. Arvan, et minu pilk jääb peale sellistel „isastel” ja tugevatel meestel. Mees peab olema mehelik ja julge, et tema kõrval tunneksid ennast turvaliselt.
Refereeritud artikli täisteksti loe märtsikuu Playboyst