Tartu Ülikooli filosoofiaprofessorit Margit Sutrop räägib ajakirjale Naised, et eestlased usuvad tõemeeli, et igaüks on oma õnne sepp. “Aga me pole alati oma saatuse peremehed. Peaksime olema valmis tunnistama, et inimeste stardiplatvormid eluks on erinevad. Paljud tegurid, mis õnnele kaasa aitavad, pole inimese enda määrata,” räägib Sutrop.
Kas võib öelda, et eestlane on ükskõikne ja hoolimatu?
Eestlased usuvad tõemeeli, et igaüks on oma õnne sepp. Aga me pole alati oma saatuse peremehed. Ühiskond oma ebaõiglase korraldusega võib anda mõnele suuremaid eeliseid kui teisele. Viimasel ajal on eestlased näidanud üles väga suurt kaastunnet nende suhtes, keda on tabanud mingi õnnetus.
Ent me peaksime olema tundlikumad ka ühiskondliku ebaõigluse ohvrite suhtes. Peaksime olema valmis tunnistama, et inimeste stardiplatvormid eluks on erinevad. Paljud tegurid, mis õnnele kaasa aitavad, pole inimese enda määrata. Meie ühiskonnas ei tunnistata avalikult, et väga palju sõltub sellest, milline on inimese päritolu, kes on tema vanemad, kas nad on rikkad või vaesed, kas nad on haritud või mitte, kas nad elavad maal või linnas, kas nad on edasipüüdlikud või eluga pahuksis heidikud. Ühiskond peaks pingutama rohkem, et murda selliseid nõiaringe, kuhu inimesed oma tahte vastaselt sattuvad. Piltlikult öeldes peaksime tegelema ka sotsiaalvaldkonnas suitsuandurite paigaldamisega ja tuletõkete ehitamisega, selle asemel et oodata tulekahju puhkemiseni.
Milline on Teie viimase aja kõige valusam kokkupuude selles vallas?
Meil on näiteks palju häid lasteaedu ja koole, kus on suurepärane keskkond, mis toetab tervikliku isiksuse arengut ja noore inimese erinevate võimete väljaarendamist. Paraku ei ole mitte kõigil lastel võimalust sellist kasvuskeskkonda nautida. Hariduslikud võimalused on praegu piirkonniti ja haridusasutuseti väga erinevad. Seda probleemi ei tohiks aga hakata lahendama haridusliku nivelleerimise kaudu, vaid sarnase kasvukeskkonna loomise kaudu kõigis tegutsema jäävates koolides ja lasteaedades. Seejuures ei tohiks koolide headust mõõta vaid ühe kriteeriumiga – riigieksamite tulemustega –, vaid tähelepanu tuleks pöörata ka sellele, kuidas kool kujundab õpilaste teadmis- ja õpihimu, loovust, ettevõtlikkust, töökust, sallivust, hoolivust, ausust, osalustahet ja vastutustunnet.