Tartu Ülikooli filosoofiaprofessorit Margit Sutropit võib tema tasakaalukate sõnavõttude tõttu ajakirjanduses vabalt nimetada Eesti Vabariigi südametunnistuseks. Tema pühendumist, selget pilku ja teeneid Eesti Vabariigi ees hindab president Toomas Hendrik Ilves selle aasta iseseisvuspäeval vääriliselt – Valgetähe IV klassi ordeniga, kirjutab ajakiri Naised.
Milline on Teie arvates kõige keerulisem ja raskemini ületatav eetika- või moraaliprobleem, millega Eestis tuleb praegu tegeleda?
Kõige raskem on taastada inimeste eneseusk ja usalduslikud suhted ühiskonnas, mille okupatsiooniaeg täielikult segi pööras. Pean väga oluliseks, et inimesed hakkaksid uskuma, et igast üksikust inimesest sõltub, millises Eestis me elame. Tartu Ülikooli eetikakeskus on koos Vabariigi Presidendi Mõttekoja ja ajakirjaga Akadeemia korraldanud kaks esseevõistlust, mille eesmärk on panna inimesi mõtlema selle üle, mida igaüks saab Eesti heaks teha.
Kirjatalgute eesmärk polnud koguda ideid, kuidas Eestit kriisist välja aidata, vaid muuta inimeste mõtlemist, suhtumist “ah, mis nüüd mina”. Oleme liiga kaua harjunud mõtlema, et meist ei sõltu midagi, oleme kübeke liivameres. Paljud noored olid üllatunud, et neile selline küsimus üldse esitati. Ka paljud žüriiliikmed tunnistasid, et sellele küsimusele polegi nii kerge vastata.
Tänase masu põhjus on paljude arvates ühiskonna eetiline kriis. Kas uus eetika päästab meid?
Majanduskriisil on ühiskonnale kindlasti vaimselt tervendav mõju. Kiire edu teeb inimesed sageli kõrgiks ja tuimaks ümbritsevate murede suhtes – seda võib täheldada ka ühiskondade puhul. Eesti ühiskonna pääsemine okupatsioonivõimude haardest, meie ühiskondlik-poliitiline edulugu on tegelikult vapustav, aga me ei tohiks seda pidada vaid enda saavutuseks, vaid olema tänulikud, võib-olla isegi alandlikud. Kui tekivad probleemid, on kergem tajuda, kui habras õnn tegelikult on. Ja et õnne hoidmise nimel tuleb ka ise vaeva näha, see välja teenida. Samuti võib täheldada, et ausse tõusevad sellised väärtused nagu töökus, haritus, ettevõtlikkus ja loovus. Praegu on tunda, et inimesed püüavad leida asju, millel on püsiväärtus, ja neid hoida. On tore, kui mõistetakse perekonna ja laste väärtust. Samas on tähtis, et püsiväärtusi ei leitaks vaid oma elust, vaid et suudaksime mõelda ka sellele, kui tähtis on hoida oma keelt, rahvust ja demokraatlikku õigusriiki. Ja et oleksime valmis panustama nende kaitsmisse ja säilimisse.
Refereeritud artikli täisteksti lugege ajakirjast Naised