Oma peres ainukese kurdina sündinud Mari Enniste (26) on veenudunud, et ta on õnnetähe all sündinud õnneseen. “Soov pidevalt areneda ja ennast täiendada, ise õppida ja teisi õpetada, koos rõõmustada õnnestumiste üle, see ongi heaolu,” räägib Mari Gossip.ee-le ning lisab, et pole vahet, kas inimene on kurt või pime, kuulja või nägija – igaüks peab leidma oma tee ja meelepärase tegevuse, sest maailmal on meile nii palju pakkuda!

Rääkige palun natuke endast, kui vana te olete, millega igapäevaselt tegelete (kool, töö, kodu…)
Olen Mari ja 26 aastane. Preagu elan ja õpin Londonis. Käin London College of Communication ülikoolis, õpin meedia disaini. Õppida on jäänud veel aasta. Siin Londonis on palju võimalusi tegeleda erinevate asjadega – käin erinevatel üritustel, näitustel, kurtide teatris, aga veedan aega ka sõprade seltsis pubis või vabas õhus.

Olen töötanud firmas Remark vabatahtlikuna. See on firma, mis tegeleb ka meedia valdkonnas ja seal on hea praktiseerida ja saada uusi kogemusi.

Kas te sündisite juba kurdina?
Mina sündsin kurdina. Kahjuks ei tea meie perekond miks ma sündisin kurdina. Lihtsalt nii juhtus.

Kus te käisite lasteaias ja koolis?
Olen käinud Heleni Koolis (see on Tallinna Kurtide Kool) ja Tallinnas oli selline tore lasteaed nagu Pääsupesa, kust sai alguse Tallinnas kurtide laste õpetamine.

Mainisite, et elate Londonis… kuidas ja miks sinna sattusite?
Jah, ma elan praegu Londonis. Kolisin Londonisse, sest otsisin võimalust enda arendamiseks ja kurtide kultuuri tundma õppimiseks. Leidsin siin suurepärase võimaluse enese arendamiseks ja õppimiseks, sest siin on see võimaus kõikidele inimestele võrdselt kättesaadav.

Mis on teie meelest kõige suuremad miinused Eesti ühiskonnas kurtide suhtes – mida peaks/võiks muutma?
Kuigi Eestis on palju tehtud erivajadustega inimeste heaks, on ikka palju millest ma kurdina puudust tunnen. Väga tõsine on tõlkide probleem, õieti nende kättesaadavus ja pädevus. Väga raske on õppida, kui sul puudub adekvaatne tõlge. Sama teema puudutab ka televisiooni – puuduvad subtiitrid. Näiteks mujal maailmas on presidendi kõnel alati otse viipekeelne tõlge, rääkimata subtiitritest. Subtiitrite olemasolu oleks väga kasulik ka lastele ning stiimuliks eesti keele omandamisel. Tean, et kurdina on raske Eestis leida huvitavat tööd, inimesed ei oska kurtidega suhelda, neil puudub kogemus ja võimalus neid tundma õppida. Probleemiks võib olla ka näiteks kurdina haiglasse sattumine, politseiga suhtlemine, sest minu teada puuduvad nendes asutustes inimesed, kes natukenegi oskaks viipekeelt või teaks kuidas kurdiga suhelda.

Paljudel kurtidel on ka kirjutamine raske. Kui hästi oskavad keskkooli lõpetanud kurdid eesti kirjakeelt? Kui palju ja kas üldse on Eestis kurtidele mõeldud kirjaõppe koolitusi?
See on tõsi. Kirjuatmine on kurtidele raske. Ega kurdid ei taha kirjutada, sest nende kirjakeel on vilets. Jah, me küll õpime eesti keelt aga mulle tundub, et õpetamine ei ole eriti edukas. Eesti keele õpetamine vajaks uuendamist ja spetetiaalse ettevalmistusega õpetajaid. Minu teada neid aga Eestis peaaegu ei ole. Ja ma pole ka kuulnud, et oleks täiskasvanute koolitusi, mida näiteks Inglismaal on võimalik lihtsalt leida ja seda erinavatel tasemetel kurtidele inimestele.

Mis on teie hobid? Ka teie blogite ning olete teinud ETV-le uudiseid…
HOBISID on palju. Mulle väga meeldib tegeleda kunstiga ja teen seda mitmekülgselt. Teen siidimaali, ehteid, postkaarte jne. Väga suur kirg on pildistamine ja reisimine. Piltide tegemine annab mulle võimaluse läbi pildi suhelda kõigiga, kes seda soovivad. Reisimisega ühendan veel ühe hobi – suhtlemise erinevate inimeste ja kultuuridega. Väga meeldib mulle küpsetada, aga kahjuks siin Londonis ma seda teha ei saa, pole ahju minu ühika toas.

Video ETV-sse sai tehtud, kuna tundus huvitav edastada infot kurtide maailma suursündmusest – Kurtide Filmi-auhindade jagamisest. Selle tegemine oli tõsine katsumus ja kogemus.

Blogi pean, et mu pere ja teised saaksid läbi selle näha mida teen ja kuidas elan. Mõte tekkis kui nägin, et paljud kuuljad peavad blogisid, mõtlesin kuidas saaks mina kurdina seda teha. Ja nii ta sai tehtud.

Kuidas kurdid kõige meelsamini vaba aega veedavad? Mida tehakse, kus käiakse?
Kurdid veedavad meelsati aega üksteise seltsis. Palju tehakse koos sporti, käsitööd, suheldakse omavahel. Inglismaal on kurtidel väga palju võimalusi teha sporti, käia teatris, kinos, näitustel, osaleda fotokoolitustel, jne. Ja seda kõike väga soodsate tingimustega. Riik soodustab igati inimeste osalemist ühistegevuses, võimaldatakse tõlgid, ruumid jne.

Kui palju on teil mittekurtidest sõpru-tuttavaid?
Ma arvan, et mul on palju sõpru nii kurtide kui kuuljate seas. Inglismaal suhtlen ma palju kuuljte inimestega, tihti need inimesed oskavad natuke viipekeelt ja soovivad ise suhelda ja juurde õppida. Siin inimesed ei häbene ja ei karda suhelda. Eestis on mul piisavalt mittekurtidest sõpru sugulaste ja sõprade seas. Kasvasin ju kuuljate peres. Ja mind on alati ümbritsenud kuulajd sõbrad ja sugulased.

Kas teil on õdesid-vendi, kas nemad on kuuljad?
Mu pere on kuuljad. Nii ema, isa, vend ja vanavanemad kõik on kuuljad. Aga ma olen oma pere üle uhke – nad on õppinud ära viipe keele ja meil pole suhtlemises suuri probleeme.

Oskate öelda, mis on teie jaoks nö heaolu retsept? Mis on teie meelest õnn ja kui õnnelikuks inimeseks te iseennast peate?
Ma arvan, et pole vahet kas inimene on kurt, kuulja pime jne., kui ta on leidnud omale meeldiva tegevuse ja tee, mida mööda astuda tagab see rahulolu.

Soov pidevalt areneda ja ennast täiendada, ise õppida ja teisi õpetada, koos rõõmustada õnnestumiste üle, see ongi heaolu.

Arvan, et olen õnnetähe all sündinud, sest mul on olnud õnn elada vabas Eestis ja kasutada neid võimalusi, mida maailm mulle on pakkunud. Ja ootan, et mul on veel palju õnne ees. Olen õnneseen!

 

Lugege kindlasti ka Mari Enniste blogi: http://deareyes.wordpress.com/

 

Vaata ka videot:

[ot-gallery url=”gallery/mari-enniste-inglismaal-suhtlen-ma-palju-kuuljte-inimestega-tihti-need-inimesed-oskavad-natuke-viipekeelt-ja-soovivad-ise-suhelda”]