THINK Eesti ja Eesti Vaegkuuljate Liidu juhatuses olev Külliki Bode (38) räägib Gossip.ee-le, et ta on end igakülgselt sidunud puuetega inimestega ning tema töö on talle väga südamelähedane. Külliki paljastab Gossip.ee-le ka oma heaolu retsepti: “Heaolu retsept – siit ta tuleb, neli E-d! Võrdsetes kogustes Enesekindlust, Elujaatust, Empaatiat ja Energiat.”

Rääkige palun natuke endast? (kui vana, millega tegelete, kus töötate, kas käite koolitustel……)
Olen 38 aastane, elan Harjumaal, tööl käin Tallinnas. Mul on tütar Kristi ja poeg Andri ning üks kaheaastane tüdrukutirts Brigitta, kellele olen Mimmi (tõlge- vanaema).  Olen lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli haldusjuhtimise eriala, magistriõpingud Tallinna Ülikooli andragoogikas on hetkel pooleli. Töötan kahes kohas multitöötajana ehk siis inimesena, kes teeb väga erinevaid asju. Põhitöökoht on sellises mittetulunduslikus asutuses nagu puuetega inimeste töö- ja koolituskeskuses THINK Eesti, kus olen juhatuse esimees, projektijuht, raamatupidaja, koolitusjuht, nõustaja, autojuht ja koristaja. Lisaks töötan Eesti Vaegkuuljate Liidus, kus minu vedada on juhatuse liikmena rehabilitatsiooni, kuulmisnõustamise, kultuuri- ja spordiosakonna ja raamatupidamise valdkonnad. Ma vist parem ei hakka mainima, millised ülesanded on mul veel Tallinna ja Harjumaa Vaegkuuljate Ühingus, kus olen juhatuse esimees.  Seega olen end igakülgselt sidunud puuetega inimestega ja lahti ei saa sellest enam kuidagi. Viimane oli muidugi naljaga öeldud, sest mulle mu töö meeldib ja ma ei vahetaks seda mitte millegi vastu.

Millene on teie lugu vaegkuuljana. Kas te sündisite juba vaegkuuljana. On teil õdesid-vendi. Kas teie suguvõsas on veel vaegkuuljaid?
Tegelikult ma ei teagi, kas olen juba sünnipärane vaegkuulja või juhtus see siis, kui põdesin neljakuuselt kõrvapõletikku. Legend räägib, et kuna mul oli penitsilliini vastu allergia, siis anti selle asemel sulfadimedoksiini, mida tavaliselt antakse nendele, kes on juba suremas. Aga mõned aastad tagasi tegin geneetilise uuringu, kust selgus, et selline vaegkuulmist põhjustav geenimutatsioon nagu konneksiin on mul täitsa olemas. Mis on loogiline, sest nii isa kui ka õde on samuti vaegkuuljad. Samas oli ka isa lapsena põdenud kõrvapõletikku, mille tagajärjel oli ta jäänud vaegkuuljaks. Vast ilma kõrvapõletiketa oleksid need geenimutatsioonid ilmnemata jäänud?

Isa Siur Kask, kes on praeguseks juba 14 aastat parematel jahimaadel, hoolimata sellest, et ta oli ühest kõrvast peaaegu kurt, mängis mitut pilli (klaver, kontrabass, kitarr), kirjutas orkestrile seadeid, juhatas erinevaid muusikakollektiive ja oli suuteline kuulmise järgi helilindilt krabiseva muusikapalagi üles kirjutama. Minu emaga kohtus isa just orkestri juhtimise ajal, kui ema sinna solistiks sattus. Vanem õde kasvatas üles kuus last, ajal, kui lapselapsed juba tulema hakkasid, otsustas samuti muusikale pühenduda. Praegu on tal pooleli õpingud Muusikaakadeemias, kus ta taotleb kraadi muusikaõpetajana. Mina olen pere kolmanda vaegkuuljana nn must lammas, oskan küll veidi klaverit klimberdada ja lorilaule laulda, kuid sinnapaika mu muusikaline “karjäär“ on jäänud. Minu ja õe lapsed on õnneks kõik kuuljad ja enamik nendest on ka muusikaliselt andekad – vanaisa oleks seda kooslust nähes kindlasti väga õnnelik.

Kus te käisite lasteaias & koolis?
Lasteaeda ei pandudki, mind kasvatas kuni kooliminekuni vanaema. Koolis käisin täiesti tavalistes põhi- ja keskkoolides, istudes esimeses-teises pingis, olin eeskujulik nelja-viieline õpilane. Mul oli väljakoolitatud pinginaaber Eve, kes andis küünarnukiga märku, kui õpetaja mind vastama kutsus või mõni klassikaaslane hüüdis. Etteütluse ajal seisid õpetajad pingi kõrval, et mul lausest midagi kaduma ei läheks. Kuulmisabivahendeid ma tol ajal ei kasutanud, sain ilma hakkama.

Teie räägite ja viiplete… Kaua viipekeele õppimine algajale aega võtab? Kus seda õppida saab? Palju maksab? Kes on parimad viipekeele õpetajad Eestis?
Räägin ma küll ja vist liigagi palju. Aga viibelda ma küll eriti ei oska. Olen käinud kaks korda viipekeele algtaseme kursusel, kolmandat korda enam ei võetud, õpetaja käskis edasi areneda ja järgmisse gruppi minna. Hetkel õpin Eesti Kuulmispuuetega Laste Vanemate Liidu poolt korraldatavatel edasijõudnute viipekeele kursusel, mis toimub kord nädalas Heleni koolis. Kursuseid on Tallinnas korraldanud varasematel aegadel ka Eesti Kurtide Liit ning sellest aastast käivitus viipekeele õpe ka Tartus. Hinnatase on erinev, vahel saab projektide toel suisa tasuta õppida. Viimastel aastatel saab viipekeelt ka Tartu Ülikoolis, lõpetanutest saavad atesteeritud viipekeeletõlgid. Parimad viipekeele õpetajad on minu arvates kurdid – siinkohal tahan avaldada suurt tänu Riina Kuusele, Maret Õunale ja Lilli Pärnale, kes pole ilmselt lootust kaotanud, et minust võiks veel „vehkleja“ saada. Usun, et viipekeele omandab kõige paremini keelekümblusena nagu iga teisegi keele – tuleb viibida vastavas keskkonnas.

Ma küsiks selle kurtuse ja vaegkuulmise kohta. Kas kurdid ja vaegkuuljad omavahel suhtlevad, kui palju ja mis tasandil? Kui erinev on kurtide ja vaegkuuljate elu?
Kurdid ja vaegkuuljad suhtlevad omavahel enamasti siis, kui neil on ühiseid tuttavaid emmast-kummast ringkonnast. Üldiselt suhtlevad kurdid oma kitsas ringkonnas ja vaegkuuljad on nende mõistes kuuljate maailma esindajad. Kurdid on väga uhked oma kultuuri üle ning hindavad väga, kui teised inimesed püüavad nende maailma mõista, õppides ja rääkides nendega viipekeeles. Kurtide kogukond on aastakümnete pikkuste traditsioonidega, koos käiakse tihti ja hoitakse väga kokku.

Vaegkuuljad on aga kahe maailma vahel. Kurtidel on hea sõna vaegkuuljate kohta: poolkuuljad. Tõsi see on – midagi ju nagu kuuleme, aga palju jääb ka kuulmata. Enamasti suhtlevad vaegkuuljad kuuljatega, kasutades kuulmist kompenseerivaid abivahendeid nagu kuuldeaparaat, implantaat, kommunikaatorid jms. Vaegkuuljate suurim probleem on suhtlemine. Sageli püüab vaegkuulja jätta endast normkuulja mulje, sattudes seeläbi hoopis pentsikusse olukorda. Peaasi, et juhmiks ei peetaks.. Valehäbi on suur, samas oleks nii endale kui teistele lihtsam, kui inimene ütleks lihtsalt: “Ma ei kuulnud, palun korrake!”, “Rääkige palun kõvemini ja selgemalt!”.

Erinev olukord on hiliskurdistunud ja vanemas eas kuulmislangusega kimpus olevatel inimestel – nemad võivad tunda end suisa maailmast äralõigatuna. Ei pereliikmed ega sõbrad tea, kuidas nendega suhelda, seda ei tea nad ka ise. Segadust on alguses palju.

Kas ma saan õigesti aru, et kõrvaimplantaati, mis võimaldab kuulmist saab panna ainult vaegkuuljatele, mitte aga kurtidele?
Ei, implantaat pannakse nendele, kellele see on meditsiiniliselt näidustatud. Implantaadikandjate seas on nii kurte kui ka vaegkuuljaid.

Mis on täna Eesti vaegkuuljate kõige suuremad mured? Milliseid muresid saaks lahedada aga näiteks riik pärsib?
Vaegkuuljate üheks suuremaks mureks on vast informatsiooni vähene kättesaadavus. Seda mitmes valdkonnas – näiteks ei ole piisavalt telesaadetel subtiitreid, ei ole häid abivahendeid, ei olda kursis seadusandlusega, ei kuule uudiseid selgelt jms. Mis puutub riigi vähesesse panusesse, siis kuuldeaparaadid on Eestis ainsad abivahendid, m
ida riik ei kompenseeri 90% ulatuses! Kuuldeaparaatidele on seatud piirang – riik kompenseerib neid kuni 4500 krooni ulatuses, ülejäänud summa peab inimene ise leidma. Kõikidele teistele abivahenditele sellist piirangut pole, see on küll päris ebaõiglane, kas pole?

Kuidas saaks kuuljad vaegkuuljatega suheldes suunata? Kuidas peaks käituma? Nimetage palun esmatähtsaid asju, mida inimene teadma peaks, kui ta hakkab tihedamini suhtlema vaegkuuljaga?
Kuulja, kohtudes vaegkuuljaga, ei pruugigi kohe alguses aru saada, et vastaskõneleja ei kuule. Kui vastused on ebaselged või teemast suisa
mööda, siis võib kahtlustada vaegkuulmist. Suheldes vaegkuuljaga on soovitav rääkida aeglasemalt, selgemalt, kõvemini, vaadates vestluspartnerile otsa. See viimane soovitus tuleneb sellest, et nii vaegkuuljad kui kurdid on enamasti väga head suu pealt lugejad. Kindlasti ei maksa hakata karjuma või lapsikut juttu ajama – seda kiputakse sageli tegema. Väga tihti arvatakse, et kui ei kuule, siis ei saa aru kah:)

Kas vaegkuuljad tunnevad ennast kuidagi eemaletõugatuna või diskrimineerituna… On teil ehk näiteid?
Kõik oleneb ikka inimestest endist, kas ja millal nad end diskrimineerituna tunnevad. Näiteid, mil kurt või vaegkuulja end diskrimineerituna on tundnud, on sadu ja tuhandeid. Probleeme on igal pool, tuleb lihtsalt leida endas jõudu nendest üle olla. Mitmeid näiteid on inimesed kirjutanud siia: http://www.vaegkuuljad.ee/foorum/

Rääkige palun THINKist. Millal ja kellele see loodi, kes võiks teie poole pöörduda ning mis abi te annate?
THINK on tegelikult hoopis teine teema. MTÜ THINK Eesti on loodud 2004 aastal ja tegeleb puuetega inimeste töö ja koolitusega. Oleme koondanud enda ühingusse vahvaid inimesi üle Eesti, keda ühendab huvi õppida, kogemusi jagada, töötada. THINK Eestist on kujunenud koolituskeskus, pakume erinevaid kursuseid, lisaks osutame oma inimestega kvaliteetseid teenuseid, nagu andmesisestustööd, raamatupidamine, kodulehtede tegemine jms. Meil on avatud ka e-pood http://shop.think.ee/, kus puuetega inimesed saavad oma kaunist käsitööd müüa.

Kurdid hoiavad väga kokku ning neil toimub palju huvitavaid koosviibimisi. Kuidas on lood vaegkuuljatega?
Ka vaegkuuljad on aktiviseerinud, meil tegutseb Kõku Klubi nimeline rakuke. Kõku on lühend KõvaKuuljatest. Klubi korraldab vaegkuuljatele suvepäevi, vahvaid reise, kultuuriüritusi, rattamatku ja muid toredaid ettevõtmisi. Kõku Klubis tegutseb ka nn noorteüksus, kes korraldab 15-25 aastastele noortele üritusi. Mitmed üritused on kajastatud ka blogis: http://www.vaegkuuljad.ee/blogi/ . Seega on rõõm tõdeda, et hakkame kurtidele järele jõudma, ka meil on peagi traditsioonid, mis jätkuvad loodetavasti aastakümneid.

Kokkuhoidmine ja kogukonnad on toredad. Kui tihti teie Kõku Klubi koos käib, mida nendel kooskäimistel tehakse?
Vaegkuuljad ei ole paraku selliste pikaajaliste traditsioonidega nagu kurdid. Enamasti ümbritsevad vaegkuuljaid tavakuuljatest pereliikmed, sõbrad, kolleegid, suhtlemine saatusekaaslastega on teisejärguline.  Samas on igas maakonnas oma vaegkuuljate organisatsioon, kuhu kuuluvad peamiselt vanemaealised kuulmispuudega inimesed. Koos käiakse enamasti kord kuus, korraldatakse teabepäevi, infoüritusi, väljasõite või muud põnevat.  Kuna nooremad inimesed käivad enamasti tööl, siis sellistele teabepäevadele nad naljalt ei satu. Nõnda on välja kujunenud, et noortele ja tööealistele kõvakuuljatele tehakse eraldi üritusi, mis toimuvad nädalavahetustel. Kõku Klubi on mitteformaalne vaegkuuljate Liidu juurde asutatud kultuuri- ja spordiosakond, liikmeid sellel ei ole ja koos käiakse siis, kui keegi midagi põnevat korraldab. Iga-aastane traditsioon on suvelaager, mida ootavad pikisilmi kõik Kõkukad. Sel aastal toimub suvelaager 5.-7.augustil, koht on veel täpsustamisel. Maikuus lööme kaasa Roheliste Rattaretkel.

Mis on teie nö “heaolu retsept”? Kuidas lõõgastute?
Heaolu retsept – siit ta tuleb, neli E-d! Võrdsetes kogustes Enesekindlust, Elujaatust, Empaatiat ja Energiat. Kui segada need kokku, võtta kõrvale punt häid sõpru, on elu nii enda kui teiste jaoks palju parem. Minu lõõgastumine toimub mitmel viisil – koos mõnusate inimestega argipäevatoimetustest eemale minnes, elukaaslase Reinoga tantsimas käies, käsitööd tehes, laste või loomadega tegeledes või niisama logeledes.

Kas te olete õnnelik inimene, mis on teie meelest õnn?
Muidugi olen õnnelik inimene. Õnn on see, kui kui su südames on rahu.