Triin Jõeveer (28) on kaunis, särtsakas ja ettevõtlik noor naine, kes teeb vahel intervjuusid ERR viipekeelsetele uudistele ning osaleb aktiivselt kurtidele suunatud organisatsioonides. “Ma olen jah õnnelik, aga mitte sellepärast, et olen kurt, vaid et olen terve ja elus. Ja hoolimata kurtusest olen tänulik selle eest, et saan maailmas ringi rännata, suhelda, õppida, töötada, kogeda jne,” avaldab Triin Gossip.ee-le.

Rääkige palun natuke endast, kui vana te olete, millega igapäevaselt tegelete (kool, töö, kodu…)?
Olen Triin. 28-aastane. Praegu käin EKA avatud akadeemias graafilist disaini õppimas ja töötan vabakutselise disainerina ühele firmale nimega Alley Cat OÜ. Teen vahel intervjuusid ERR viipekeelsetele uudistele või edastan viipekeelseid uudiseid ankruid asendades. Olin Eesti Kurtide Noorte Organisatsioonis juhatuse liige (paar aastat asepresident) umbes 6 aastat, eelmisel aasta sügisel valiti uued juhatuseliikmed. Ei tahtnud eriti ühel kohal kaua aega passida. :) Meeldivad erinevad väljakutsed, saab ennast proovile panna. Olin paar aastat tagasi Euroopa Vabatahtliku Teenistuse programmi kaudu 6 kuud Walesis. Töötanud vabatahtlikuna, kus olin töökohas ainus kurt. Põnev aeg oli.

Kas te sündisite juba kurdina? On teil õedesid-vendi? Kas teie suguvõsas on veel kurte?
Sündisin juba kurdina, kogu suguvõsas pole üldsegi teisi kurte (aga never say never, võib-olla leidub kaug-kaugsugulast???). Minu emal olid vist tuulerõuged kui ma olin tema kõhus, nii sain kurtuse. Mul on üks vend ja kogu suguvõsa on kuuljad. Olen natuke kurb, sest pole ainsat kurdist sugulast, kellega saab klatšida või niisama häkkida. :) Aga mis teha.

Väga isiklik küsimus aga… kas teie vanemad nutavad tihti? Kuidas te ise tunnete, kas teil on raskem olla kurt või neil sellega leppida?
Ma ei oska oma vanemate eest vastata.  Aga arvan, et neil oli kindlasti alguses raske leppida ja mure, kuidas tulevikus saab kurt hakkama. Aga mul ise ei ole raske kurt olla, lihtsalt olen harjunud, et olen kurt ja ei oska ette kujutada, kui ma oleksin kuulja või hoopis pime, näiteks. Aga siiski kui ma olin laps, mõnikord tuli selline küsimus, miks ometi MINA ja kurt??!?! Mida aeg edasi, seda rohkem ma lepin sellega. Milleks ennast haletseda, kui maailmas on veel muud pakkuda, näiteks teised kurdid on olemas (mina ei ole ainus kurt), mujal toimuvad kurtide olümpiad, huvitavad konverentsid/seminarid/laagrid, viipekeeletõlke teenused on olemas, neid saab kasutada kui vaja. Arvan, et meil kurtidel tõesti veab, et elame tänapäevases maailmas kui näiteks 100 aastat tagasi.

Kus te käisite lasteaias ja koolis?
Mäletan, et käisin oma kuuljast vennaga sõimerühmas Tallinnas. Lasteaia ja ka esimeses klassis käies olin aga Porkunis (see erikool oli mõeldud kurtidele, super aeg oli!). Siis mõnede kurtide laste vanemate (sealhulgas minu ema) algatusel oli Tallinnas ühes koolis ainus üks klass, et kurdid lapsed saaks iga päev kodus käia. Siis kolisime perega Kanadasse ja käisin kurtide koolis (see oli kõige parem aeg kogu minu elus!). Siis tulin tagasi Eestimaale ja sellesse samasse kooli, mis oli vahepeal muutnud suuremaks ja kuhu oli palju kurte lapsi juurde tulnud. Lõpetasin seal nii põhi- kui ka keskkooli. Läksin Pedagoogikakooli (ehk TLÜ) klassiõpetajaks õppima ja lõpetasin edukalt MA kraadiga. Meeldib küll lapsi õpetada, lapsed on ju armsad, aga ei tahtnud eriti kogu Eesti ainsas kurtide koolis (kus ma ise käisin lapsena) õpetada. Olen alati tahtnud hoopis kunstnikuks või disaineriks saada. Nii et nüüd olen EKAs graafilist disaini tudeerimas.

Kasutasite sõna “oli” kui mainisite Porkuni kooli. Kas Porkuni kooli enam pole või on ümber nimetatud? Kas ainukese Tallinna kurtide kooli all pidasite silmas Heleni kooli?
Jah, praegu kahjuks ei ole enam Porkuni “kurtide kool”. Enamik kurtidest läksid Porkunist Tallinna või Tartusse (Tartu Hiie kool, see on pigem mõeldud “vaegkuuljatele” aga ei ole väga kohustuslik, tavaliselt tundides õpetajad räägivad, ei viiple vist nagu Heleni koolis). Eelmisel aasta suvel oli Porkunis viimane kokkutulek, üllatavalt palju kurte (nii vanad kui ka noored, kes olid Porkunis) oli kohal. Tallinna Kurtide Kool (vana nimi oli) on jah Heleni kool.

Kuidas õppisite Pedas ja nüüd EKAS? Kas teiega käib koolis tõlk kaasas?
Tõlk on jah kaasas. Riik, täpsemalt Haridusministeeriumi poolt programm “Primus” maksab kinni. Kui ma olin Pedas, siis tõlk oli ka aga materjalid sain kas õppejõude käest või abivalmis kursusekaaslaste käest. Praegu EKAs, kus õpin, keskendub rohkem praktilisele poolele, õnneks ei pea alati materjale küsima.

Mis on teie meelest kõige suuremad miinused Eesti ühiskonnas kurtide suhtes – mida peaks/ võiks muuta?
Praegusel hetkel kõige teravam ja valusam probleem on see, et Tallinna Valitsus andis kurtidele väga vähe tõlketeenuse tunde (14 tundi aastas). Aga kui kogu Eestimaa kurtide peale mõeldes, siis võiks panna subtiitrid IGALE eestikeelsele saatele, ükskõik mis saade kas või lastesaade. Tunnen, et see ei ole aus kurtide suhtes, sest viipekeel on keeleseaduses tunnustatud, aga ometi praktikas puudub. Näiteks Eesti presidendi kõne ajal aastavahetusel polnud viipekeeletõlki. Samuti siin võiks olla nagu telefoni operaator, näiteks kurt tahab kellelegi (lastearstile või ametnikule) helistada, siis võtab nt SKYPE-s operaatoriga ühendust viibeldes või kirjutades. Operaator võtab soovitud ametnikuga ühendust ja siis algab vestlus ametniku ja kurdi vahel operaatori kaudu. Ei pea jalgsi viipekeeletõlke keskusesse minema ja paluma. Toon ühe juhtumi – minu kurdist sõbranna ema suri, oli vaja matuseid korraldada, aga ta oli abitu, sest oli vaja mitmesse kohta helistada/broneerida, selleks pidi paluma oma tädil tema eest helistada, kuigi tema tädi ei ole ju päris tõlk või tugiisik. See aeg oli talle raske.

Mida täpselt tähendab, et riik andis kurtidele 14 tõlketeenuse tundi? Kas see tähendab, et saate vaid 14 tundi aastas tasuta tõlki endaga kuhugi kaasa ja et ülejäänud aegadel, kui on tõlki vaja, peate ise selle eest maksma?
Mitte riik, vaid Tallinn.  Tallinn annab tasuta 14 tundi, teiste linnade kohta ma ei tea aga kuuldavasti nad annavad rohkem kui Tallinn, eks vist sõltub sellest, kui palju kurte elab Tallinnas või Tartus või teises linnas. Kui 14 tundi on otsas, siis teoreetiliselt peab jah ise maksma, see hind ei ole kahjuks kõigile kurtidele taskukohane. Aga mõni inimene on leidlik ja leiab mingi lahenduse, et ei pea ise maksma.

Kui palju reaalselt läheb vaja tõlki?
Ei oska vastata. Ma ise kasutan harva väljaspool kooli tõlketeenust. Aga näiteks vanad kurdid inimesed või lapsega emad võib-olla vajavad rohkem kui 14 tundi, näiteks arsti juures käies.

Kui palju on teil mittekurtidest sõpru-tuttavaid?
Hmm… Kui täpsemalt öeldes, siis on mul ainult üks kuuljast lapsepõlvesõbranna, kes elab Kanadas. Saime temaga tuttavaks kui elasin Kanadas. Siiamaani hoiame ühendust. Eestis.. hmm.. mõned tulevad ja lähevad ja siis uuesti tulevad. Kurtidega on samad lood.

Kuidas kurdid ja vaegkuuljad omavahel suhtlevad… kas rohkem kui kurdid ja kuuljad?
Oleneb sellest, kumba maailma vaegkuuljad tunnevad ennast kuuluvat. Kui ta seltsib rohkem kuuljatega, siis või
b juhtuda, et ta ei suhtle kurtidega ja arvab, et ta on peaaegu kuulja. Pole midagi katki. Eks iga inimene on erinev. Ma ise isiklikult nimetan neid ikka kurtideks, kes räägib hästi või kuuleb hästi, mitte vaegkuuljateks, ma ei mõtle midagi halba, mõtlen pigem kultuurilist asja. Nad oskavad ju viibelda nagu mina, aga ainult nad oskavad hästi rääkida või paremini kuulda. See “kurt või vaegkuulja” on minu jaoks meditsiiniline asi. Selles, kui palju kurt/vaegkuulja kuuleb või räägib, ei oma eriti tähtsust. Minu silmis on nad ikka kurdid.

Mis on teie hobid? Vaatasin ka, et teie blogi on äärmiselt populaarne. Kaua te juba blogite?
Hobisid on mul palju. Aga kõige rohkem meeldib lugeda, midagi magusat küpsetada ja reisida! Minu väga hea sõbra soovitusel (ta arvas, et mul on palju rääkida või näidata) hakkasin eelmise aasta sügisel vaikselt blogiga tegelema. Mitu-mitu aastat tagasi oli küll üks, aga peale esimest sissekannet kohe ununes, sest polnud veel kindlat “visiooni”, seda ma tegin pigem uudishimu pärast, mismoodi blogi töötab.

Kuidas kurdid kõige meelsamini vaba aega veedavad? Mida tehakse, kus käiakse?
Viimasel ajal käivad kurdid meelsasti ööklubides aega veetmas ja osalevad aktiivselt kurtide poolt korraldatud üritustel. Oo, kurtidele meeldib väga sporti teha!

Natuke rumal küsimus aga kas kurdid ei kuule üldse… on täielik vaikus või tajute kuidagi ikkagi võnkeid või midagi. Ööklubiga seostub esimesena vali muusika…
Jah, nagu ütlesin, et osad kuulevad natuke, osad ei kuule absoluutselt, osad kuulevad kõige paremini koos kuuldeaparaadiga. See on väga individuaalne. Mina ise ei kuule küll, aga näiteks kui kinnises ruumis koer haugub, siis kuulen. Usun, et kõik kurdid tunnevad võnkeid või vibratsiooni kui muusika käib või kõva pauk käib jne. Usun ka, et kurdid tajuvad kõige paremini rütmi. :)

Kas kurdid tunnetavadki tänu kurtusele just teistmoodi kuidagi rohkem, näiteks kas te tunnete, et tänu sellele, et ei kuule on teil palju võimsamini arenenud näiteks loovus, fantaasia või midagi muud…?
Emm… Võib-olla märkavad rohkem ja teravamalt kui kuuljad. Kurdid ju kasutavad silmi kõige rohkem, et suhelda. Ülejäänud meeled on minu arvates kõigil (nii mittekurtidel kui ka kurtidel) sarnased, oleneb sellest, milline on nende kõige tugevam külg, mõnedel on kõige parem loovus, mõnedel aga matemaatika jne.

Kuidas pannakse viipekeeles nimesid? Mis on teie viipekeele nimi?
Sõltub, kas perekonnanime, käitumise, välimuse või hobi jm järgi. Näiteks mul viipenimi tuleneb oma perekonnast “Jõeveer”, kasutades “jõgi” viibet.

Kuidas erinevad maailma viipekeeled ehk kas viipekeel on rahvusvaheline, et kõik maailma kurdid saavad aru?
Viipekeel on keel, st igal riigil on oma viipekeel. Aga on küll olemas rahvusvaheline viipekeel, mis koosneb erinevate riigi viipekeele viipemärkidest. Hetkel domineerib Ameerika viipekeel rahvusvahelises viipekeeles, mis on päris kurb, sest erinevate riigi viipekeeltest laenatud viiped on palju põnevamad ja ilusamad! Oskan küll Ameerika viipekeelt, aga mulle meeldib väga mitmekesisus rahvusvahelises viipekeeles!

Lõpetuseks veel  üks väga väga isiklik küsimus… Kas te olete õnnelik? Kui palju või kas üldse, teid emotsionaalselt segab see, et te olete kurt?
Ma olen jah õnnelik, aga mitte sellepärast, et olen kurt, vaid et olen terve ja elus. Ja hoolimata kurtusest olen tänulik selle eest, et saan maailmas ringi rännata, suhelda, õppida, töötada, kogeda jne. Mõõnad on küll olemas nagu kõigil inimestel, aga ilma nendeta ei ole võimalik õnne ära tunda!

 

Lugege kindlasti ka Triinu blogi: http://triin.planet.ee/blog/

[ot-gallery url=”gallery/triin-j%c3%b5eveer-gossip-ee-le-olen-harjunud-et-olen-kurt-ja-ei-oska-ette-kujutada-kui-ma-oleksin-kuulja”]