10 aastat laste– ja noortefilme Just Filmi festival on sel aastal väga mitmeski mõttes eriline. Lisaks selle, et tähistame oma suurt juubelit, on meie tänavakultuuri eriprogramm saanud 5-aastaseks. Lisaks on PÖFFi ajaloos esimest korda ekraanil täispikk 3D-film. Just Film on lisaks tuttavale Solaris Kinole juurde saanud Coca Cola Plaza, et suurtel ja väikestel filmihuvilistel oleks võimalik näha rohkem filme.

 

JUST FILM peab oma 10. sünnipäeva

18. – 28.11.2010

Festivali avab kinoajaloo edukaima sarja Harry Potteri saaga seitsmes lugu “Harry Potter ja surma vägised”

 Kokku saab 2010. aasta festivalil näha 49 filmi, toimub 89 seanssi ja seda kõike 11 päeva jooksul.

Noorteprogrammis on palju häid filme. Film “Mässav noorus” ( Youth in Revolt ) on alates aasta algusest hullutanud vaatajaid kõikjal maailmas. Tegu on pööraselt naljaka komöödiaga. Vaevalt keegi tahab sellest kogemusest ilma jääda.

Kindlasti tuleb välja tuua ka Põhjamaade filme. “Hoia minust kinni” (Hold me tight)  on lugu Sarast, kes on klassi kõige andekam. Film räägib ausalt ja siiralt koolivägivallast, ning selle erinevatest vormidest. Filmis ei ole halbu ega häid lapsi. On vaid tähelepanuta jäänud, halba eeskuju saanud, karmilt kasvatatud või segaduses noored, kelle ebakindlus muutub teiste pihta suunatud vihaks või kes alluvad massipsühhoosile, hetkevihale ja kaaslaste provokatsioonidele. Kõigi kasvatuslike väärarengute tagamaad on aimatavad, peresisesed suhted on hämmastava detailirohkusega välja mängitud ning laia üldistusvõimega.

Muidugi tasub välja tuua ka film “Elu ühe päevaga” (Life in one day), mis räägib armastusest ja inimese elust, mis oleks justkui sarnane liblika omale. Ilusad kaadrid ja huvitav ülesehitus on selle filmi märksõnad.

Taevast kukume põrgusse. Film “Koerapuur” ( Dog Pound) ei anna ühtegi vastus, esitab vaid küsimusi ja näitab elu noortevanglas. Selles filmis käitub vägivald kui energia, mis kunagi ei kao, vaid kandub ühelt kehalt teisele, või muundub füüsilisest vaimseks, vaimsest füüsiliseks.

Lastefilmide programmi üks huvitavamaid leide on kindlasti  Suurbritannia auhinnatud noorkirjaniku Sally Nichollsi samanimelisel lasteromaanil põhinev „Kuidas elada igavesti” (Ways to Live Forever) . Seda võib tänu elulistele teemadele ja nende oskuslikule käsitlusele nimetada tõeliseks koguperefilmiks.  Julgelt on võetud vaatluse alla lastefilmides tabuks peetud või idealiseeritud nähtused nagu surm, haigused, alkohol ja noortes tärkav seksuaalsus. Samal ajal tuletatakse meile ilma üleliigse pingutuseta, värskendavat konteksti abiks võttes meelde muidu nii lootusetult klišeestunud õpetussõnad elu nautimisest, aja väärtustamisest ning oma unistuste täitmisest.

Eelmisest aastast tuttav film “Linnapõngerjad” (The Crocodilles) on aasta hiljem saanud endale järje, ning kõigil huvilistel on võimalik seda festivalil näha.

Festivali lõpufilmiks on  väga armas lastefilm “Unemati ja kadunud uneliiv”  (The Sandman and The Lost Sand of Dreams). Lõpetamisel on palju üllatusi ja lisaks anname välja ka selleaastased festivali auhinnad.

Tänavakultuuri eriprogrammi kroonivad mitmed mainekatel festivalidel auhinnatud filmid. “Neukölln Unlimited”  on huvitav segu tantsufilmist, biograafiast ja sotsiaal-poliitilisest uurimusest. Kaadrid pöörastest tantsuvõistlustest vahelduvad moslemite meeleavalduste, immigratsioonitöötajate ja poliitikute sõnavõttude ning Akkouchide perekonna igapäevaeluga. Film kannab vahetult edasi nende hirmu kodu kaotamise ja võõrasse riiki saatmise ees.

“Brownstones to Red Dirt” on dokumentaalfilm, mis kajastab liigutavalt lugu, kuidas 11-aastased põhikooli õpilased New Yorgist pannakse kirjasõpradena paari Sierra Leone pealinnas Freetownis asuva orbudekodu lastega. Kahe, teineteisest väliselt nii erineva, ent sisuliselt sarnaste probleemidega maailma laste vahel luuakse kontakt selleks, et üksteiselt õppida, toeks olla ja aidata. Laste julgetest sõnavõttudest ja kirjadest joonistuvad selgelt välja kahe ühis- ja keskkonna eripärad ning võimalikud negatiivsed mõjud, mida need avaldada võivad.

Kõik Just Filmi fännid –  rõõmustage, sest meil on üks uus eriprogramm meie sünnipäeva puhul. Neljast filmist üks on kohe väga eriline. Mõne Berliini tunneli või raudteejaama läheduses viibinuna olete tõenäoliselt kokku puutunud  noorte punkaritega, kes teilt viisakalt raha küsivad, anarhistlikke loosungeid poetavad, mõnikord lahkuse eest isegi endaga õlut jooma kutsuvad. Nad näivad nii rahuolevad, isegi õnnelikud, ent ometi tunned, et selle muretu olesklemise taga on tõenäoliselt palju tumedam maailm kui sel põgusal esmapilgul paistab. Just sellisesse maailma satub ema ja tolle armukese tülitsemise eest kodust pagenud Johanna, hüüdnimega Joe.

Vanessa Joppi tõsise ja tumeda filmi juures rabavad nii karm realism kui ka kaadriline ilu, millega seda kujutatakse. Tegu on kümnendat sünnipäeva tähistava Just Filmi ajaloos olulise teosega, sest just see oli esimese, 2001. aastal toimunud festivalil žürii lemmik. “Engel ja Joe” linastub Just Filmil 23.11 kell 17:00 Solaris Kinos.

Palju õnne, Just Film!