“Minu öökapil olev raamatuvirn varjutab valgust voodipäitsis, püüan seda torni küll otsast pügada, kuid ta kipub ikka kõrgusse,” räägib ehtekunstnik Tanel Veenre oma lugemisrituaalidest ajakirjale Anne&Stiil.
“Praegu on seal hiljuti lõpetatud Käbi Laretei “Ludus tonalis”, väga tundliku inimese vapustavalt ehe lu lugu. Sügavalt sukeldub muusikasse ja inimhinge “Arvo Pärt peeglis”, valik vestlusi ja esseid. Olen tähele pannud, et õilsaim osa muusikast suudab panna ka sõnad taktikepi järgi liikuma.”
“Ma ei talu enam eriti ilukirjandust, selles leiduvaid poose ja läbinähtavaid skelette. Sellepärast loen palju ajalugu. Parasjagu on käsil Georges Duby “Katedraalide aeg” – kuid kardan, et see jääbki mul pooleli, veidi tüütult ühetoonilisena mõjub raamatu kirjutaja stiil. Kultuuriarutlustest on kapinurgal Sontagi “Vaadeldes teiste valu” ja valik Walter Benjamini esseid. Esimene puudutab oma lihalikkuses, teine viib mõttejõul kõrgemale – sinna, kus õhk hõredam ja tabamatum.”