“Kui mulle öeldakse, et ma olen saates liiga pehmekene, et sellist Anu me ei tahtnud, siis ma vastan, et mul on piinlik nende inimeste kallal haukuda,” räägib Anu Saagim ajakirjale Nädal saate “Stiilipäevik” kohta.
“Ma võin nääksuda endasuguste peale. Moeahvide ja peoloomade peale,” ütleb Anu. “Mul on julgust haukuda ka meie prominentide ja n-ö staarikeste kallal, see on hoopis teine asi.”
“Tead, mis mind on üllatanud – kui lihtsalt ja tagasihoidlikult inimesed elavad ja kui vähe nad pööravad tähelepanu oma riietusele võrreldes sellega, mis seltskonnas mina liigun. See on kerge šokk olnud mulle. Inimesed muretsevad esmalt söögi ja maksude eest ja riided on täiesti viimane asi. Nüüd ma saan aru, et see, mida mina võtan iseenesestmõistetavana, et käin üle päeva make up´is ja lendan ringi kallid hilbud seljas, siis mõni inimene tuleb saatesse, et saada endale talvesaapad. Tegelikult on see nutma ajav.”
“See on kurb ja tohutult ebaaus, sest need inimesed ei ole laiskvorstid, nad rügavad tööd, on õhtuks väsinud,” räägib Anu. “Mul on vahel piinlik juustest kinni võtta või kommenteerida ta kingakappi, mida tegelikult ei olegi olemas. Tead, mul on ausalt öeldes häbi enda pärast, et mida sa kelgid, sa ei tea päriselust midagi. Tõsiselt!”
Anu on masendunud, et Eesti Vabariigis on võimalik, et nii töökatele inimestele ei jää midagi kätte, nad ei saa kunagi restorani ja lihtsalt šoppama minna. “Selles mõttes on minu silmad lahti läinud ja see on ka tore.”