“Elu läheb alkoholi nahka, johtub suuresti inimese enda omaksvõetud arusaamast, mille tarvis kangem kraam on,” kirjutab Marilin Vikat Kroonika juhtkirjas. “Alkohol on siinmail väärkasutatud, nagu multivitamiin, mida tarbitakse igaks puhuks.”
“Niiviisi tegelikku kasutegurit kraamist ei ole. Pigem kahju.”
“Õiget joogikultuuri fännavates ringkondades nähakse alkoholi kui üht elu toredamat lisaväärtust, mille ees on nii väike aukartus, suur austus kui ka kirglik avastamisrõõm. Mis kokkuvõtvalt tähendab seda, et mekitakse aegamööda erinevaid jooke, aga mõõdukates kogustes, lisades naudingut veel seltskondlike kombetalitustega. Hea joogi kõrvale sobib alati pill hüüdma, näiteks klaver, ja kui jook dikteerib, kasvõi akordioni- või kandlemuusika. Igaüks saab juua nagu kõrgseltskond, ka siis kui jook ei maksa hingehinda, sest olulisim on vaimustuse jagamine endale oluliste inimestega.”